ÕL PETERBURIS | Reportaaž: atmosfääritud tribüünid, surnud palli tähtsus ja pinge all mandunud Belgia (9)

Kuhu jääb poolfinaali tunne?

Atmosfääritus. 10 minutit on veel MMi poolfinaali alguseni minna ja tribüünidel valitseb hõredus. Paarsada prantslast proovib ühislaulu üles võtta, aga tegelikkuses valitseb staadionil lihtsalt ühtne ja mittemidagiütlev sumin. Ka Belgia poolehoidjaid on vähe.

Suurema osa tribüünidest on täitnud jalkaturistid, kes kuidagi pileti on saanud. Veidi häälekamaid fänne on paari sektori jagu ja muuhulgas leiab ka ühe silmnähtavalt suure pundi punasesse riietunud mehi, kuid silm ei seleta, kellega täpselt tegu. Peruulased? Panama rahvas? Belglased igal juhul mitte.

Tribüünidel lehvib kümnete maailma riikide lippe, sealhulgas paljude, keda MMil ei osalenudki. Isegi mängueelsed hümnid kõlavad sel korral pigem vaikselt. Suur osa rahvast lihtsalt ei tea sõnu.

Avavile ajaks täituvad ka tühjad kohad ja suudetakse viimaks veidi kõvemat häält teha, kuid päris MMi poolfinaali tunnet tegelikult kätte ei saagi.

***

Belgia näib võitmatu

Õige suure mängu emotsioon tekib, kui kaks üliandekat meeskonda palli hakkavad mängima. Minuti jagu veeretab Prantsusmaa, kuid siis võtab Belgia ohjad üle. Kõik pannakse paika keskväljal. Axel Witsel ja Marouane Fellaini võidavad palli ja annavad selle Kevin De Bruynele või Eden Hazardile. Nii lihtne see jalgpall näibki olevat. Kui keskväli on sinu, on ka mäng sinu. Peaaegu alati.

Kõik muu toimib, aga ründetähte Romelu Lukakut veel ei leita. Hazard teeb samal ajal elu mängu, nagu tol ajal, kui ta Inglismaa kõrgliiga parimaks mängijaks valiti. Koos De Bruynega on nad maagiline duo, eriti kui mõlemal õige tuju ja vorm peal juhtuvad olema. Kõrval toetavad Fellaini ja Lukaku oma hiiglaslike kehadega.

Tegelikult tundub avapoolajal keskel, et silmad tunnistavad tulevaste maailmameistrite, belglaste kuldse põlvkonna tähetundi. Aga selleks peab üle mängima Hugo Lloris’, kes 22. minutil megatõrjega enda olemasolust märku annab.

Viimaks suudab Prantsusmaa belglaste tempot alla kruvida, kuid mitte jäädavalt. Keskvälja kahevõitlused jäävad Belgiale ja Prantsusmaa püüab nõelata kontratest. Vahel jõutakse ka lähedale.

Avapoolaja teine pool toob väikese pöörde. Prantsusmaa hakkab ärkama. Keskväljal suudavad N’golo Kante ja Paul Pogba endale ruumi teha, kuid rohkem ollakse siiski vasturünnakute meeskond. Praegu on ajad, kui mitte keegi ei taha peatada täiskiirusel Kylian Mbappet ja Antoine Griezmanni, aga Belgia saab läbi raskuste kuidagi hakkama. 0:0, tiimid lähevad riietusruumi.

***

Surnud pallid – Venemaa MMi staarid

Kui avapoolajal tegeles Lukaku teistele ruumi otsimisega, siis kohe teise kolmeerandtunni alustuseks otsivad teised Lukaku üles. Koljati pealöök lendab mööda.

Esimestel minutitel kulgeb kõik samas rütmis. Belgia võtab palli enda kontrolli alla ja ajab oma joru edasi. Ei tahaks uskuda, et Prantsusmaal oli plaanis mängohjad nii kindlalt vastasele anda, aga Belgia keskväli on täna tugev.

Jalgpalli mõningane ebaloogika joonistub välja hetk hiljem. Olivier Giroud mängitakse vabaks, pealelöök lendab Vincent Kompany jalast üle otsajoone. Nurgalöök ja Samuel Umtiti värav (51. minut). Lihtne: Prantsusmaa juhib ja ootamatult ollaksegi väljakul parem meeskond. Tabloo ei valeta mitte kunagi.

Lisaks sai taas tõestust, et seisva ehk surnud palli olukorrad on tänavuse MMi staarid. Terve hulk matše on otsustatud just nurgalöökidest ja karistuslöökidest. Nende kaitsmine ja ründamine on kõigi tiimide treeningutel ülitähtsal kohal. Kui seal eksid, siis finaali asja ei ole.

***

Pinge surub Belgia vastu muru

Belgia kaotab korraks pea ja Prantsusmaa teeb, mida tahab. Teine värav on lähedal, kuid belglaste unistus jääb esialgu ellu. Vahetusest sekkub väravakütt Dries Mertens ja võimalused hakkavad taas tekkima. Belgia jätkab suurepärast palliga mängu, kuid nüüd juba üha kasvava pinge all. Vaja on tõestada, et nad suurte mängude mehed, vastasel juhul tundub kaotus täiesti aus.

Kuus lisaminutit. Närvide mäng ja provokatsioonide virvarr, nagu tähtsates mängudes tänapäeval kombeks. Prantsusmaa võidab aega igast võimalikust olukorrast. Kõike tehakse õigesti. Belgia vajab palli, aga Prantsusmaa tapab mängu viimased minutid.

***

Kõige ilusamad minutid

Kohtuniku kolm vilet. Prantsusmaa on MMi finaalis, esimest korda pärast 2006. aastat ja Zinedine Zidane’i kurikuulsat pealööki. Uus põlvkond tõestab oma kuuluvust maailma tippu. Avapoolaja keskel poleks seda arvanud. Klass pandi taas maksma standardolukorras, millest ongi saanud selle MMi võti. 

Belglased vajuvad murule, samal ajal tormab mööda rohelist maalappi ringi hulk joovastuses prantslasi. Treenerid ja ülejäänud taustajõud löövad tantsu, sinistes särkides jalgpallurid keskenduvad üksteise embamisele. Just lõpuvilele järgnevad minutid on ühed ilusamad, mida jalgpall pakub. Kahju, et televisioonis neid vaid põgusalt edastatakse.

Belglased saavad aga karistuseks mängida laupäeval siin samas Peterburis kolmanda koha peale. Siis saadetakse väljakule varumehed. Loodetavasti kaob pronksimängu traditsioon MMilt peagi, sest sel pole lihtsalt mitte mingit mõtet.

***

Võidu võtmeks kaitse

Vaiksed staarid – Prantsusmaa kaitsjad. Väravavahid paistavad oma tõrjetega ikka silma ja neid valitakse tihti ka matšide parimateks, aga kaitsjad teevad vahel üsna nähtamatult elu mänge, nagu ka sügavamal mängivad poolkaitsjad. Tänase Belgia nulli peal hoidmine on väga-väga kõva sõna. Tuletame meelde, ka värava lõi kaitsja. Aplaus Prantsusmaa tagaliinile.

***

Ainsana suurfovoriidi tiitli vääriline

Ühtlasi saigi Prantsusmaast ainus turniirieelne suurfavoriit, kes oma potentsiaali välja mängis. Belgiat lugesid kõige potentsiaalsemaks tšempioniks vähesed. Veel vähem nimetati Inglismaad ja Horvaatiat. Enne MMi keerles jutt ikkagi ümber Saksamaa, Brasiilia ja Prantsusmaa.

Rahvaste paabel pandi sinise särgi ja valge kuke nimel mängima suurepärase meeskonnana, mitte jonnivate staaride pundina, nagu mäletame mõnelt varasemalt turniirilt, kus omavahel ka tülli suudeti minna.

***

Paar mänguvälist tähelepanekut

Üllatavalt kodune tunne

Tegelikult võib Eesti ajakirjanik end MMil ka veidi koduselt tunda. Kui mängudel Inglismaa – Panama ja Taani – Prantsusmaa jagus ka Õhtulehe tarbeks meediatribüünil lauaga koht, siis matšidel Serbia – Brasiilia ja Belgia – Prantsusmaa anti meile harilik istekoht meediatribüüni esimestes ridades.

Egas muud kui sülearvuti sülle, nagu elektrividina eestikeelne nimetus ütlebki, ja tööle. Eestis on see tavapärane, et näiteks Pärnus või Paides istud kasvõi vihma käes tribüünil läpakas süles. MMil siiski, tõsi, on katus pea kohal.

Ka meediale tekitatud traadita interneti võrk annab matši ajal otsad, mis samuti viib mõtted mõnele väga kodusele Eestimaa staadionile. 

***

Jalgpallitemplid, mis iseloomustavad Venemaa kontraste

Turniir saab sel nädalal otsa, aga tegelikult ei kao mälestus MMist Venemaa pinnalt kuskile. Iga tohutu raha eest ehitatud areen jääb spordipidu alatiseks meenutama.

Siinkirjutaja käis kokku neljal staadionil, millest kaks on tuttuued – Nižni Novgorodis ja Peterburis. Neist viimane on ehk MMi kõige ajatum sümbol. Suurejooneline ehitis, mis kerkis ühtlasi ka maailma kõige hinnalisemate staadionite esirinda. Ringluses on erinevad numbrid, kuid kõige enam räägitakse ehitusele kulunud 1,1 miljardist dollarist.

Enam on raha kulutatud vaid Yankee' staadioni (USA, New York), Mercedes-Benzi staadioni (Atlanta), MeLife’i staadioni (USA, Jersey City), Wembley staadioni (Suurbritannia, London) ja AT&T staadioni (USA, Dallas) ehitamisele. Samal ajal väidetakse, et tegelikkuses võis Piiteris kuluda enam kui Wembley rajamiseks, mis teeks Peterburi Krestovski areeni kõige hinnalisemaks jalgpallistaadioniks meie planeedil.

Ilmselt ei kurvasta kulutatud summa üle ükski poliitik ega asjaga seotud ärimees. Samal ajal jääb paljudele huulile küsimärk: kas raha kuidagi otstarbekamalt ei andnuks paigutada? Ja ikkagi vaatab ka lihtrahvas Krestovskit mingi seletamatu uhkusega.

Areenist endast ka. Luksuslikku elamurajooni, kauni pargi ja suure lõbustuspargi kõrvale on kõrvale oleks justkui maandunud hiiglaslik tundmatu lendav objekt (UFO). Jalutad üle silla Krestovski saarele ja kõik läigib. Kõrvalt kulgeb võimas ameerikalik sild, üle vee näeb liivaranna kõrval Gazpromi araabiamaadelikku kõrghoonet. Jabur kontrast, kui arvestada, et alles samal hommikul sõitis buss läbi trööstitu ja laguneva Ivangorodi. Venemaa ilu ja valu.