Inglismaa on üks neljast Euroopa meeskonnast, kes tänavu MMil poolfinaali jõudis. Ülejäänud kolm on Prantsusmaa, Belgia ja Horvaatia.Foto: Reuters/Scanpix
Jalgpalli MM
11. juuli 2018, 11:11

ANDRES MUST | Euroopa domineerimise ajaloolistest põhjustest (1)

Pärast seda, kui kaheteistkümne aastase vahe järel jõudsid nelja parema hulka vaid Euroopa meeskonnad, asus arvestatav osa ajakirjandusest üle maailma otsima Euroopa domineerimise põhjusi.

Küllap sõnastas kõige üldisema aga samas ka ühe täpsema põhjuse Uruguay peatreener Oscar Tabarez, nimetades tänast reaalsust finantsiliste ja ajalooliste põhjuste tulemiks. Võtame järgnevalt uurimiseks selle reaalsuse ajaloolise tausta.

Alustama peaks märkusest, et tänane reaalsus ehk Euroopa domineerimine ei erine mitte millegi poolest varasematest aegadest. FIFA egiidi all peetud tippjalgpall on peaaegu eranditult olnud eurooplaste valitseda ning seda mitte vaid sportlikke tulemuste, vaid ka organisatsiooni juhtimist arvestades.

Sportlikust poolest alustades tuleb öelda, et vaid ühel pikemal perioodil 1950ndate lõpust 1970ndate alguseni suutis Brasiilia sellesse kiilu lüüa. Too oli aeg, kui Brasiilia võitis neljast võistlusest kolm, kuid isegi siis jäi ühel juhul – aastal 1966 – turniir Euroopa siseasjaks. Esinelikusse jõudsid Inglismaa, Saksamaa LV, Portugal ja Nõukogude Liit.

FIFA maailmameistrivõistlustele eelnenud ajast väärib väljatoomist ka Uruguay hegemoonia kahekümnendate teisel poolel, kui aastatel 1924 ja 1928 võideti kaks olümpiakulda. Toda perioodi kroonis FIFA korraldatud esimese MMi võit 1930. aastal, kuid kuna tol turniiril jäi Euroopa osavõtt napiks, on kindlasti kaalukamad just olümpiakullad.

Neid viimaseid hindab ka Uruguay ise maailmameistri tiitli vääriliselt, mille kohta leiame kinnituse nende tänaselt jalgpallisärgilt – kuigi Uruguay on ametliku bürokraatia kohaselt kahekordne maailmameister (1930, 1950), siis jalgpallisärgil ilutseb neli kuldset tärni – kaks tähistavad MMi, kaks OMi.

Üldine statistika toetab aga Euroopa üleolekut. Lisaks maailmameistriks tulnud Brasiiliale, Argentinale ja Uruguayle, on Lõuna-Ameerika riikidest poolfinaali jõudnud veel vaid Tšiili oma kodusel turniiril 1962, ning mujalt maailmast Ameerika Ühendriigid 1930 ja Lõuna-Korea 2002.

Euroopa domineerimise maailmameistrivõistlustel tingib suuresti sellele piirkonnale eraldatavate kohtade oluliselt suurem arv ning sellisel praktikal on selgelt tuvastatavad ajaloolised põhjused. Euroopa riikide initsiatiivil eelmise sajandi alguses loodud FIFA oli poole sajandi jooksul Euroopast juhitud ning Euroopa huve kaitsev maailmaorganisatsiooni ambitsioonidega ühendus.

Tolle perioodi MM finaalturniire võiks nimetada Euroopa lahtisteks meistrivõistlusteks. Näiteks 1954. aasta finaalturniiri 16 osalejast oli vaid neli väljas poolt Euroopat.

Dekoloniseermise käigus muutnud poliitiline maailmakaart muutis arvestatavalt ka FIFA isikkoosseisu, kuid üldine euroopakeskne poliitika ei muutunud. Siinkohal ei tohi lasta end eksitada faktist, et eelmise sajandi viimast veerandit juhtis organisatsiooni brasiillane Joao Havelange.

On tõsi, et Havelange püsis ametis tänu Aafrika ja Aasia riikide häältele, aga MM finaalturniiri silmas pidades ehk turniirile reaalseid kohti määrates, tehti Aafrika ja Aasia suunas minimaalsed liigutused. Lääne kapitali sihtinud FIFA-l polnud lihtsalt võimalik Lääne firmade survel Euroopa-suunalist poliitikat muuta.

Sel korral eraldati Euroopale 32 kohast 14 ehk 43 protsenti kohtadest. Seevastu FIFA liikmeskonnast moodustavad 55 Euroopa riiki 26 protsenti. Aafrika, kus alaliite on 56, sai aga vaid viis kohta. Sellise jaotuse kaitsjad selgitavad, et Aafrika pole oma varasemate esitustega rohkem kohti ära teeninudki. Statistikale toetudes pole see väide vale, kuna 13 MMil osalenud Aafrika riigist on vaid kaks jõudnud veerandfinaali.

Ent selle väite kaitsjad esitavad vaid poolt tõde. Kui mõelda, et iga MM finaalturniiril osaleja teenib FIFA-lt võrreldamatult suuremat toetust, kui saavad MMile mittejõudnud riigid nn solidaarsusfondist, siis pikemas perspektiivis võivad tulemused avalduda nii majanduslikes raskustes, aga mis vahest ehk veelgi olulisem – ka mentaliteedis.

Võiks ju hetke mõelda, et kui ka Euroopale oleks läbi viimaste aastakümnete eraldatud vaid viis kohta, siis kas näiteks 1990ndate alguses oleks Eestis üldse olnud kellelgi söekust väita, et Eesti koondis jõuab kümnekonna aastaga finaalturniirile!

Euroopa domineerimisel on selgelt tuvastavad ajaloolised põhjused, millele osutamata jätmine jätab edasise arutelu poolikuks, muutes selle võibolla isegi kohatuks.