KES KEDA? Mõlema meeskonna vedurid: Antoine Griezmann (vasakul, 3 väravat ja 2 väravasöötu) ning Luka Modric (2 väravat ja 1 väravasööt) loodavad pühapäeval karika pea kohale tõsta. Foto: AFP/Scanpix
Jalgpalli MM
13. juuli 2018, 20:24

IGAV FINAAL? Kullamäng peegeldab oivaliselt tänavust vutipidu (3)

Paljud on MMi lõppvaatuse eel küsinud, kas suurturniir, kus üks finaali jõudnud meeskond (Horvaatia) paikneb FIFA edetabelis alles 20. kohal, on ikka õige vutipidu? Ometi peegeldavad mõlemad tänavused finalistid, Prantsusmaa ja Horvaatia seda, kuidas 21. sajandi teisel kümnendil edukas olla – ühtse meeskonnavaimu ja -mänguga.

Tegemist võib olla üllatava finaalikooslusega, kuid tegelikult on see ideaalne peegeldus tänavusest MMist. Mõlemad meeskonnad on näidanud, et selleks, et rahvusvahelisel areenil edukas olla, tuleb olla avatud muutustele. Tuleb näidata just sellist jalgpalli, nagu tol hetkel tarvis.

Kuigi detailid võivad mängust mängu erineda, põhineb mõlema koondise edulugu meeskonnatööl ja sellel, et meeste individuaalsed oskused jäetakse rahvusesinduse hüvanguks tagaplaanile.

Ei Prantsusmaa ega Horvaatia pole turniiri jooksul kordagi teemanti kombel säranud (mõlema kohtumised Argentina vastu jätame kõrvale, sest kahekordne maailmameister ei mänginud kummalgi puhul adekvaatset kaitset). Nad on olnud järjekindlad, visad ja suure töövõimega ning täpselt samamoodi lähevad mõlemad väljakule ka pühapäeval.

Prantsusmaa koondis saab finaalmängu eel kanda ehk pisikest soosikukoormat. Didier Deschampsi käe all on võtmesõnadeks kivikõva kaitseliin ja balansseeritud keskväli, kus rünnakule mõeldakse alles palli võitmisel. Samas on prantslaste potentsiaalse lisakäigu võimalus vasturünnakul põhjuseks, miks vastased nende vastu liiga agaralt mängima ei tule. Kontra võimalus, kus välejalgsed Kylian Mbappe ja Antoine Griezmann valusalt nõelata saaksid, on lihtsalt liiga suur.

Horvaatia seevastu ei tohiks finaaliks muuta oma mängu juures mitte midagi. Füüsiliste treeningute asemel tasuks keskenduda samuti pigem mentaalsele poolele. Horvaadid peavad olema kannatlikud ning tagalas asjad korda saama.

Poolfinaalis Inglismaa vastu kohati kaitsefaasis süsteemitust üles näidanud balkanlased võisid avapoolaja lõpuks vaid tänada jumalat, et nad vaid üheväravalises kaotusseisus olid. Teiseks poolajaks liigutati Marcelo Brozovic keskväljalt rohkem tagalapaari julgestama, mille tulemusena julgesid äärekaitsjad rohkem ettepoole liikuda. Lisaks leidsid horvaadid riietusruumis endast üles maagilise duhh’i, mida kunstlikult tekitada ei saa. 

Ilmselt muudab Horvaatia ka Moskva Lužnikii staadioni pühapäeval lahinguväljaks, kus ülioluline roll on täita igal sõduril. Tavalise jalgpallifänni jaoks võib MM kvaliteedi mõttes olla väikene pettumus – puuduvad ahhetama panevad puuted ja meisterlikud sooloväravad (mõne erandiga, aitäh Mbappe), kuid taktikalises plaanis on tänavune finaalturniir olnud tõsisema vutigurmaani märg unelm. Suurte meeskondade asemel on jututeemaks ühtsed meeskonnad.

FINAALIEELSEID FAKTE

Horvaatia on alates 1992. aastast, kui FIFA hakkas koondiste edetabelit pidama, madalaima asetusega meeskond, kes MM-finaali jõudnud. Üldse on nad 13 eri riik, kes lõppvaatuseni jõudnud.

Horvaatia, oma 4,2 miljoni elanikuga, on viimase 68 aasta jooksul (alates Uruguayst 1950. aasta MMil) väikseima rahvaarvuga riik, kes kullamatši mänginud.

Prantsusmaa koondis on MM-finaalis mänginud varem kahel korral. 1998. aastal alistati kodusel turniiril Brasiilia 3:0, tosin aastat tagasi vannuti penaltiseerias alla Itaaliale.

Prantsusmaa ja Horvaatia on varasemalt kohtunud viiel korral ning siiani pole horvaadid saanud platsilt võitjatena lahkuda (kolm viiki ja kaks kaotust).