Keskväljamees Paul Pogba naudib hetke väljateenitud trofeega. (Reuters / Scanpix)

20 aastat tagasi tõstis Didier Deschamps Prantsusmaa kaptenina koduse MMi lõpetuseks pea kohale riigi ajaloo esimese kuldse karika, täna viskasid prantslased õhku teda. Prantsusmaa alistas MMi finaalis 4:2 Horvaatia ja Deschamps'ist sai brasiillase Mario Zagallo ja sakslase Franz Beckenbaueri järel kolmas mees, kes tulnud maailmameistriks nii mängija kui ka peatreenerina.

Ütelus „võidab meeskond, kaotab treener“ ei pea Prantsusmaa puhul kindlasti paika. 2012. aasta EMi järel koondise tüüri juurde asunud Deschamps on nii mõnegi A-kategooria staariga rikastatud satsist vorminud meeskonna suure M-iga ja allutanud nad raudsele distsipliinile.

Kes oleks arvanud, et näiteks Manchester Unitedis torisenud Paul Pogba rügab koondisesärgis pallita eeskujulikult ja entusiastlikult nagu N'Golo Kante?

Kuigi Prantsusmaa kihab ründemeisterlikkusest, jõudsid nad kuldse trofeeni eelkõige tänu sitkele, kannatlikule ja võistkondlikule kaitsetööle, mida toetasid välkkiired ning nõelteravad kontrarünnakud. Horvaadid pidid seda teadma, ometigi...

Prantslased loovutasid finaalis rõõmuga palli Horvaatiale, et vastased kõrgemale meelitada ja seeläbi Kylian Mbappele või Antoine Griezmannile jooksuruumi tekitada. Neil polnud kavatsustki oma mängu liigselt avada. Sama lähenemine oli neid hoovusena finaali kandnud ja tassis lõppeks ka triumfini.  

Kui 20 aastat tagasi tõstis Didier Deschamps (ülikonnas) Prantsusmaa kaptenina õhku MMi võidukarika, siis eile kehastus ta ise trofeeks, keda taeva poole visati. (Reuters / Scanpix)

Tõsi, prantslaste avapoolaja 2:1 eduseis oli kõike muud kui loogiline. Horvaadid haarasid mängust toreadoorina sarvist. Kiigutasid palli kord ühele, kord teisele äärele. Proovisid nii- ja naapidi, kuid jõudsid löögile alles 0:1 kaotusseisus. Õigemini, esimese palli lõi Horvaatia ründaja Mario Mandžukic 18. minutil Griezmanni karistuslöögist õnnetult ise peaga enda võrku. 

Kusjuures, trahvilöögile eelnenud ründeretk oli alles Prantsusmaa mängu esimene. Aga tabamus jääb mõru maiguga, sest Griezmann pigem pettis vea välja, kui et Marcelo Brozovic ta maha niitis. Too värav lõi Horvaatia silmanähtavalt, ent mitte lõplikult rööpaist välja.

Dejan Lovreni 22. minuti lohakuse päästis peakohtunik Nestor Pitana, kelle vile peatas Olivier Giroud' sööstu Horvaatia värava suunas. Minut hiljem kaotas Horvaatia ohtlikult keskväljal palli, Pogba otsis kohe pika sööduga Mbappe'd, kuid Ivan Strinic viskus kriitilisel momendile vahele.

Ivan Perišici 28. minuti viigivärav osutas Prantsusmaa ainsale nõrgale kohale, milleks osutus ootamatult standardolukordade kaitsmine. Nõrkus, mis turniiri varasemas faasis nõnda selgelt polnud avaldunud. Finaalipabin? Kes teab, aga prantslased jäid korduvalt palli klaarimise ja/või mängijate markeerimisega hätta, kuid nende õnneks karistati seda vaid korra. 

Ikkagi need vasturünnakud

Vahest kõige otsesemalt mõjutas mängu edasist käiku videokorduse abil (protseduur kestis kokku üle kolme minuti) määratud penalti, mille Griezmann 38. minutil muretult 2:1 väravaks vormis. Kui avapoolajal neutraliseerisid meeletu võitlusvaimuga horvaadid Prantsusmaa suurima trumbi ehk kiired vasturünnakud oskuslikult ära (Mbappe, Giroud ja Griezmann olid sisuliselt mängust välja lõigatud), siis Prantsusmaa 3:1 ja 4:1 väravad sündisid just tänu väledatele üleminekutele.

Aga raske on Horvaatiat kritiseerida, sest kaotusseis sundis neid aina suuremate jõududega ründama. Nii jäi tagala paratamatult suurema tähelepanuta. Lihtsalt nende õnnetuseks sattus vastaseks maailma ohtlikem kontrarünnakute meeskond, kes karistas karmilt ja konkreetselt.

Keskväljamees Paul Pogba naudib hetke väljateenitud trofeega. (Reuters / Scanpix)

Seejuures otsustasid horvaadid Mbappe'd valvata tsoonipõhiselt, mitte personaalselt. Küllap olid nad Belgia ja Uruguay pealt õppinud, et isiklik lähenemine võib rohkem kahju kui kasu tuua. Niisamuti ei olnud ükski prantslane takjana Modrici küljes, mis tema liikuvust arvestades oli samuti pigem hea otsus.

Kuigi viimati nähti MMi finaalis nii palju väravaid aastal 1966 (Inglismaa võitis Lääne-Saksamaad 4:2), oli mäng tegelikult 66. minutiks ehk 4:1 tabamuse järel tehtud. Väravavaht Hugo Lloris hirmus prohmakas süstis küll horvaatidesse uue lootuse, ent doosist ei jätkunud piisavalt, et Prantsusmaa 4-5-1 kaitselukku lahti muukida. Tõtt-öelda ei pandud Lloris'd viimasel veerandtunnil korralikult proovilegi. 

Niisiis lõppesid 21. maailmameistrivõistlused pragmaatilise Prantsusmaa triumfiga, kes näiliselt purjetas üpris ökonoomselt läbi turniiri võidusadamasse. Aga usutavasti asendub esmakordselt finaali jõudnud horvaatide kurbus juba lähipäevil teadmisega, et nemadki tegid igati vinge turniiri. Ja finaalist ägeda andmise.

MAAILMA PARIMAD: Prantsusmaa ei kaotanud MMil ühtki mängu ning krooniti ajaloos teist korda maailmameistriteks. (Sputnik / Scanpix)

***

MMi finaal

Prantsusmaa - Horvaatia 4:2
18. ov. Mario Mandžukic, 38. pen. Antoine Griezmann, 59. Paul Pogba, 65. Kylian Mbappe - 28. Ivan Perišic, 69. Mario Mandžukic

Jaga artiklit

28 kommentaari

L
Louis de Funes  /   12:56, 16. juuli 2018
Sandarm ja Tulnukad
Ü
üks Horvaatia fänn:  /   11:00, 16. juuli 2018
mis ajast prantslased mustanahalised on?

Päevatoimetaja

Gerly Mägi
Telefon 51993733
gerly.magi@ohtuleht.ee

Õhtuleht sotsiaalmeedias

Õhtuleht Mobiilis