Prantsusmaa triumf jalgpalli-MMil andis naljahammastele järjekordse kondi pureda. „Esimest korda tuli maailmameistriks Aafrika koondis,“ hõiskasid nad. Muidugi oli neid, kelle jaoks oligi see vaid süütu nali. Aga kohutavalt palju oli ka neid, kes pidasid prantslaste edu tõsimeeli Aafrika võiduks.
Põhjust pole tarvis kaugelt otsida. 23 Prantsusmaa koondislasest tervelt 15 juured viivad Musta Mandrini ning enamiku puhul on vähemalt üks vanem pärit kunagisest Prantsusmaa kolooniast.
Miks ei tehtud aga märkama, et ka nii mõnegi valgenahalise Prantsusmaa koondislase juured ulatuvad nende sünnimaa piiridest välja? Vastus on ilmselge.
Pealegi on ju enesestmõistetav, et meis kõigis voolab mingil määral mõne muu rahvuse verd ning isegi eestipärase nimega isik võib olla vene rahvusest. Mõelgem, kui meie vutikoondises oleks palju selliseid pallureid ja Eestil õnnestuks maailmameistriks saada. Kas meile meeldiks, kui Maarjamaa triumfi peetaks Venemaa võiduks? Taas on vastus ilmselge.