Kaja otsib õde ja põgeneb Breiviku eest.Foto: Forumcinemas
Film
17. juuli 2018, 13:17

ARVUSTUS | „Sauli poeg“ ja veresaun Utøya saarel (11)

22. juulit 2011. aastal mäletavad pea kõik inimesed. Vähemalt mäletatakse seda hetke, kus sa olid, kui kuulsid Utøya saart tabanud terrorirünnakust. Norra filmilavastaja Erik Poppe tegi veresauna 7. aastapäevaks filmi neist, kes kuulsid rünnakust selle keskmes olles.

Mõne kuu eest korrigeerisin imdb.com'is antud hinnet filmile "Sauli poeg". Aeglase tempoga koonduslaagri-õukar jättis toona väga sügava mulje, kuid kui mitu aastat hiljem Ungari film endiselt oma õudusega mõtteid mõlgutama paneb, siis peab tõdema, et tegu on täieliku meistriteosega.

Täpselt samamoodi loob otsatut õõva Poppe "Utøya: 22. juuli". Film on aeglane, justkui ühe pika võttega ja käsikaameraga tehtud linateos, mis keskendub ühele (fiktsionaalsele) neiule Kaja, kes üritab tekkinud paanikas ja kaoses selget sihti säilitada ja enda õde üles leida.

Film võib klassikalise õuduse sõbrale mõjuda esmapilgul aeglasetempolisena, sest vahepealseid perioode, kus seltskond peitub murdunud puu taha, on filmis mitmeid. Samas polegi see ju popkornijoobes noorukite ehmatamiseks, vaid näitamaks, kuidas PÄRIS inimesed võiksid õudusfilmilikus olukorras toimida. Nagu ikka, kutsu abi, lükka telefon hääletu peale, ära nuta ja liigu karjetega vastupidises suunas. Lihtne, eks? Aga paanikas reaalsed noored ei allu alati ratsionaalsele mõtteviisile, vaid käituvad nii nagu keskmine inimene ikka paanikas käitub - paaniliselt (see oli sügavmõtteline lause!).

Film toob kogu paanika ja lootusetuse ehedalt esile - esiteks on saar ääretult väike, ilm on külm. Põgeneda pole tegelikult suurt kuhugi. Politsei ei jõua saarele 72 minuti jooksul, mis on siiamaani kogu sündmuse puhul Norra ametivõimude suurim häbiplekk.

Väga norralik on ka ründaja Anders Breiviku näitamine. Kui juba kohtuistungil tegeles prokurör eelkõige Breiviku naeruvääristamisele ehk näitamisele, et tegu polnud mingi suure pühasõdalasega, vaid lihtsa töllmokast sotsiopaadiga, kes ei saanud isegi naisi voodisse ilma neile maksmata. Täpselt samamoodi ei anna ka Poppe Breivikule ekraaniaega üle paari sekundi. Ta on lihtsalt kuskil kauguses kaitsetuid lapsi kõmmutav nähtamatu kuju.

Ka Poppe ise väldib poliitiliste toonide väljavõtmist. Kui kõige-kõige viimasem lõpukirje välja jätta, siis puudub filmis ameerikalik moraalilugemine ja poliittausta loomine.

Kui juba sai algul mainitud holokaustifilmi "Sauli poeg", siis mõttelise viite teeb Poppe ka Steven Spielbergi "Schindleri nimekirjale". Selles filmis pole küll punase kleidiga tüdrukut, aga see-eest on kollase jopega poiss. Lõpptulemusel vahet pole.

Ja ärge pange tähele allolevat hinnet. Ma saan seda ilmselt taaskord mõne aja pärast korrigeerida, sest see film jääb painama.