Kunagi kogusin marke, praegugi ostan vähestest allesjäänud postkontoritest erilisi Eesti marke. uKid kirjavahetus on kadumad ajaloo hämarusse. Seepärast ma marke kogungi, et lastelastele rääkida, kuidas vanasti sidet peeti. Ent milleks lehmi koguda, ei tea.
Tore hobi tõesti, kuid kas ta järglased ka tema hobi jagavad või mis sellest kollektsioonist pärast perenaise lahkumist saab? Loodetavasti ei visata prügikasti, vaid keegi saab selle endale. Perenaisele loomulikult pikka iga, ma lihtsalt mõtisklesin, sest olen ise näinud, kuidas pärijad vanakese kogu lihtsalt prügimäele vedasid.
kes on oma elus lehma pidanud, kelle pere jäi ellu ja lapsed kooli kolhoosis tänu vaid tema lehmale, need saavad aru, milline väärtus oli kuni l - 80-ndatel oli lehmal. See oli rohkem kui loom. Rohkem kui pereliige. Oleme kiiresti unustanud need sajad tuhat piimapukki teede ääres. Paneksin hea meelega oma kodus seinale oma Maasiku ja Kirjaku fotosuurenduse... Aga kogud neid koledaid lehmakarikatuure? Olgu tal neist rõõmu ja kuhu see kõik edaspidi panna?
Armas vöib see ju olla, aga puht praktilisest seisukohast vaadates - kas selline lehmaarmastus ikka pisut üle piiri pole läinud. Varsti pole endal toas ruumi. Nõus muidugi, et kui aga endale meeldib, siis mida siin muud öelda kui jöudu kogumisel.
KOMMENTAARID (13)