14
fotot
Aili Paavo ja tema lehmakollektsioon (Erki Pärnaku)

Virumaa südames, Sonda vallas elab armas vanaproua, Aili Paavo. Teistest toredatest ja elujõulistest mustervanaemadest eristab teda omapärane hobi – lehmakujude kogumine. Imetabases kogus on proual praegu täpselt 1089 kuju.

Proua Aili Paavo keset lehmi. (Erki Pärnaku)

Järgmisel aastal 75aastaseks saav Aili on lehmakujusid kogunud 12 aastat. Ta hakkas neid koguma pärast loomapidamise lõpetamist. Kõige esimese kuju kinkis Ailile tema õde ja see oli mõeldud lohutuseks, et Ailil päris lehmi enam ei ole. „Mis sa kurvastad, õde. Ma saadan sulle lehma ja vasikad hakkavad iseeenesest tulema,” olla õde öelnud. Nii tõesti ka juhtus.

Esimeseks kujuks kogus oli tugevast materjalist šokolaadikarbike, millel on lehma kuju peal. Teisena sai Aili lehmakujulise munahoidja ja kolmandaks pipra ja soola topsi. Kõik need kinkis Ailile tema õde ja need on Saksamaalt toodud.

Lehmadest pole proua Aili terve oma elu huvitatud olnud. „Ma olin ju linnainimene. Mu õde elas maal ja temal oli lehm – ma ei läinud kunagi lauta, ma ei tahtnudki sinna lauta minna.”

Aili sai oma sõnutsi alles 50aastaselt esmakordselt lehmaomanikuks. „Mäletan, kui ma esimese lehma sain, olin 20 minutit segaduses, sest ma ei osanud ju lüpsta,” ütleb ta. Hiljem lisandusid veel lambad. Lehmi kasvatas proua, et ümberkaudsetele piima müüa.

Loomi pidas Aili kokku umbes 12 aastat. „Nüüd ma käin rahvatantsuringis ja teen käsitööd,” ütleb tegus proua. Hiljem selgub, et ta tantsib ka line-tantsu.

Umbes 15ruutmeetrises ruumis, mis on tema kollektsioonile pühendatud, on raske leida kohta, kus midagi lehmatemaatilist ei leidu. „Vot siit läheb meil alla keldrisse, muidu oleks võinud veel ühe kapi panna,” tõdeb Aili ja näitab toa nurka, kus maas pisike luuk on. Kapid ja riiulid on lehmakujusid täis, erinevad serviisid ja eriotstarbelised kujukesed, lisaks lehmakardinad ja toolikate, pildid ja postkaardid seintel. Kõik pole tal sinna äragi mahtunud, nimelt on proual veel kümnete viisi tasse, kruuse ja magneteid, mida ta hoiab kodu köögis.

Ka koduaias hoiab ta võrdlemisi suurt lehmakuju väljanäitamisel. Toakeses on keset lauda suur lehm. „See oli mul muidu koguaeg õues, aga paha teda niimoodi tassida,” ütleb Aili. Kuna ta kuju aga igal õhtul tagasi tuppa viib, et keegi seda ära ei varastaks või lõhuks, otsustas ta selle väiksema ja kergema kuju vastu vahetada.

Aeda kaunistav kuju, mis ööhakul alati varaste hirmus tuppa tuuakse. (Erki Pärnaku)

Kujukesi on Türgist, Hollandist, Šveitsist, Inglismaalt, Prantsusmaalt, Austriast, Itaaliast ja mujaltki

Proualt võib küsida ükskõik millise eseme saamislugu ja ta oskab selle sekundiga öelda. Hätta võib ta jääda vaid täpse järjekorranumbri ütlemisega, ent muidu on igal lehmal oma lugu. 

Näiteks lehmapiltidega vetsupaberirull on Saksamaalt. Selle tõi talle sõbranna, kes samuti lehmakujusid kogub. Tõesti, tuleb välja, et ta pole oma kires üksinda! Tartumaa külje all elab samuti üks proua, kes sarnase hobiga tegeleb – üksteist leidsid prouad tänu ajakirjale Tiiu, kus Ailist mõned aastad tagasi lugu oli.

„See ka mulle väga meeldib,” hakkab proua kapipealt kujukest võtma. Koorekannukesi järjest esitledes selgitab proua: „Mul on neid mitmeid erinevaid, näete erinevates suurustes. See on Hollandist, teine ka. Aga vot see on toodud Soomest ja see on imeilus pisikene!”

„Austriast, näed, ostsin selle. Naised veel ütlesid, et no mis sa selliseid ostad,” ütleb Aili. „No näete, pipar ja sool,” on ta ise rahul. Otstarbekalt ta paljusid asju kasutanud ei olegi. „Rohkem muuseumi tarbeks ostsin,” selgitab ta.

Väikese ruumi kõrgel kapiserval istuvad lehmakujulised piparkoogivormid.„Ahah, kus need on,” läheb proua õhinasse, kui nende kohta küsida. „Need kinkis mulle mu õetütar. Jah! Ma olen teinud ja kaunistanud,” ütleb ta nende kasutamise kohta.

Võtab ikka silme eest kirjuks küll. (Erki Pärnaku)

Kuidas järge pidada?

Ühel hetkel mõistis proua, et kui ta kujukesi märgistama ei hakka, kaotab ta varsti nende arvepidamisel kontrolli. Niisiis kirjutab ta kujukestele aastaarvu ja järjekorranumbri. Mõnel juhul ka täpsustava märksõna. Praegu on muidugi viimased märgistamata jäänud, sest marker sai tühjaks, aga arvestades proua mälu, ei ole see mingi probleem.

„Tegelikult võiks olla raamatupidamine,” tõdeb proua. Kogumise algusaegadel tegi ta statistikat märkmikku – mitu tassi, mitu kuju, mitu magnetit jne. Praeguseks on aga esemeid nii palju, et täielik ülevaade puudub.'

Aili Paavo lehmakollektsioon (Erki Pärnaku)

Hetk enne meie lahkumist ütleb Aili meid aiani saates naljatledes: „Kes joob viina, kes sööb kommi, kes kogub lehmakujusid.” Igal inimesel on mingi kiiks ja tarmuka proua üle võivad lähedased vaid uhkust tunda.

Jaga artiklit

14 kommentaari

T
tore ju  /   20:16, 19. juuli 2018
et meie pensionärid nii hästi elavad.
L
lapsena margikoguja  /   13:43, 19. juuli 2018
Kunagi kogusin marke, praegugi ostan vähestest allesjäänud postkontoritest erilisi Eesti marke. uKid kirjavahetus on kadumad ajaloo hämarusse. Seepärast ma marke kogungi, et lastelastele rääkida, kuidas vanasti sidet peeti. Ent milleks lehmi koguda, ei tea.

Päevatoimetaja

Telefon 51993733
online@ohtuleht.ee

Õhtuleht sotsiaalmeedias

Õhtuleht Mobiilis