Reaalsus on aga teine ning Riina juhtub elama ühes neist maakondadest, kus nulleurose pileti saavad vaid need, kes pole just vanuses 20–62. Et tervelt üheteistkümnes maakonnas sellist erisust pole, võib arvata, et ebaõiglaselt kohelduna ei tunne end mitte ainult Eesti teatud piirkondades elavad keskealised töövõimetuspensionärid nagu Riina, vaid oluliselt suurem hulk inimesi. Kes saaks seda neile ette heita? On igati mõistlik eeldus, et teenuste kvaliteet ja kättesaadavus on väikse riigi puhul enam-vähem ühesugune igal pool (sellest ka jõuline vastuseis Valga ja Põlva haiglate sünnitusosakondade sulgemisele). Pahameel on pöördunud maakondlike ühistranspordikeskuste vastu, olgugi et Simsoniga eriarvamusele jäämiseks olid neil head põhjused.
Üllatusena ei tule seegi, et rahulolematust kostab isegi neist maakondadest, kus piletitasuta maakondlik ühistransport rakendus täies mahus. Näiteks Ida-Virumaal jagelevad linnast pärit Narva-Jõesuus suvitajad sealt Narva tööle sõitjatega istekohtade pärast – valdade elanikud jäävad aga pika ninaga, sest rahvast täis buss sõidab neist lihtsalt mööda. Kui transport on ühtviisi piletitasuta kõigile, siis kelle asi on öelda, kes väärib või vajab seda enim?
Tasuta sõidu õigust saab alati laiendada ning liine juurdegi teha – ent see maksab, ning üha kasvav reisijate hulk tekitab kulusid juurde. Nii võib tõdeda, et piletitasuta ühistranspordisüsteem ei saagi kunagi päris valmis. Küsimus on, kumb saab enne otsa: kas ühistranspordile eraldatav raha või poliitiline tahe jagamismajanduse ajastul kiiresti vananevat süsteemi vanaviisi edasi arendada.
Kommentaarid