Siis läks jälle palju aastaid mööda, kui pikalt ja ülbelt valitsesid saurused. Kuni taevaisa 65 miljonit aastat tagasi asteroidiga maa pihta Kariibi mere piirkonda niimoodi virutas, et tolmas. Taevas tumenes, metsad põlesid maha ja kliima lühiajaline tuksi keeramine tappis saurused. Siit peale julgesid ka meie hiiresuurused imetajatest esivanemad põõsajuure alt välja tulla. Nad hakkasid ahvideks ja siis lõpuks küttideks-korilateks. Nii elati rõõmsalt jälle mõni miljon aastat.
Päriselt õnneliku põlve lõpp
Professor Yuval Noah Harari Jeruusalemma ülikoolist on näidanud, et küti ja korilase aeg oli inimkonnale hea aeg. Osav kütt ja korilane pidi omandama palju teadmisi looduse, saakloomade, söödavate kivialuste tõukude ja ohtlike tiigrite kohta, oskama kambas tegutseda ja kavalaid püünisriistu teha. Toitu oli ürgmetsas piisavalt ja see oli mitmekesine. Kütt-korilane läks hommikul metsa, tuli pärastlõunal saagiga tagasi, küpsetas, sõi ja põõnas. Neandertallased olid 80 protsenti ulatuses lihasööjad. Ei mingit põllul rügamist. Kümne tuhande aasta eest oli nisu vaid üks metsikuist Lähis-Ida rohttaimedest. Ainult mõni aastatuhat hiljem oli see plahvatuslikult levinud üle maailma. Rukis ja riis ka. See tähendas, et ei saanud enam vabalt saakloomade jälil rännata, ja jäädi paikseks, mis muutis elulaadi täielikult.
Kui korilasel polnud pea mingit vara, mida teine võiks himustada, siis põlluharijal oli saak, seemnevili, kari, kodumajapidamine. Varem ei olnud sõdugi, sest kui üks suguharu põrkus teisega, taganesid nõrgemad targu ja läksid teistele jahimaadele. Taluelu aga tingis selle, et kui juhtus ikaldus, tuli ellujäämiseks minna näiteks naabervalda, sealt toit, kariloomad, naised ja lapsed ära ajada, mehed maha tappa. See oli sõda. See tingis omakorda kättemaksuakte, veritasu ja lõputut sõjariistade täiustamist. See tingis ka maalinnade ja kindluste ehitamise.
Kähmlused arenesid riikidevaheliste sõdadeni, impeeriumide tekkimise ja lagunemiseni. Selle kõik pidi lihtsurelik oma higi ja verega kinni maksma. Kus siis see õnn ja rõõm oli?
Siiski oli ka rõõmuraasukesi. Näiteks kui saime Rootsi pealinna Sigtuna rüüstatud ja hävitatud. Hiljem sõdis eestlane maailmasõjas nõrgenenud suurriikide hetkelist tapluse soikumist ära kasutades venelase ja sakslasega, võites mõneks ajaks vabaduse. Nüüd jälle, ja veretult!
Miks küll jättis inimene maha õnnelikuma küti-korilase elulaadi? Professor Harari selgitab seda loodusliku valikuga. Paikselt elades paljuneti edukamalt, lapsi suri vähem ja inimkond kasvas. Ilma põllumajanduse ja tööstusrevolutsioonita oleks kitsaks jäänud. Ometi kurnas raske maatöö inimese organismi, mis oli kohanenud pika aja jooksul pigem puude otsa ronimiseks ja nende vahel silkamiseks.
Ei aidanud haridus ega utoopiad
Veel sada aastat tagasi oli enamik meist põllu- ja karjapidajad, nüüd toidavad arenenud maades vaid kaks-kolm protsenti ülejäänud ära. Siis toimus suurem spetsialiseerumine ja sellest tekkis ka vajadus hariduse järele. Kas see on teinud meid õnnelikumaks?
Iga katse teha elu mõne uuendusega paremaks lõpeb varem või hiljem uute probleemidega. Näiteks e-posti kasutuselevõtt kiirendas postiteenuse minutiliseks tegevuseks. Teleside lähendas rahvaid ja hoidis infovahetuse aega tublisti kokku. Märkamatult on e-postist saanud aga aja ja tervise röövel, sest noor inimene kulutab kogu oma aja ekraani jõllitamisele.
Vanasti tegid naised naiste tööd, sünnitasid ja kasvatasid lapsi lehma kõrval. Tüdruk läks 18aastaseks saades „lips leeri ja naps naiseks“. Nüüd koolitab ta end sadamainseneriks või ärikaks või riiki valitsema. Ja teeb seda edukamalt kui nii mõnigi mees. Sugutungi saab rahuldada lõdvalt, pere soetamine tundub olevat ebaoluline. Nii rahvus kidub. Ka isiklikult, kui vananedes leitakse end üksi jäänuna.
Kui meie küla mees Männikse Lemps veel TTÜ mereakadeemias õppejõud oli, esines ta klassitäite tüdrukute ees õpetussõnadega: „Pange tähele, et meie kool teeb teid nii targaks, et te ei leia enam hiljem võrdväärselt tarku mehi omale. Nad hakkavad alaväärsust tundes teid kartma. Ja kus siis selle häda ots, kui teie „parim enne“ mööda saab?“
Teine külamees Tõukre Enn on uhke oma tarkade laste üle, kes kõik on riburada pidi välismaale õppima läinud. Aga on seal leidnud ka töö ja kaasad, sinna jäänudki. Nüüd hoidis ta näiteks tütre titel Californias telekaamera ja interneti kaudu silma peal, kui tütar teises toas toimetas. Kui laps ärkas ja rahutuks muutus, helistas mobiilile. Enn ja Julia käivad ka neil külas, nemad on siin puhkusel harva. Aga lastelastega tuleb rääkida ikka inglist. Enn on nukker selle pärast, et kodutalu Tõukre õue ei tule keegi appi harima ja niitma. Kaval lahendus leiti aga nii, et umbrohul lasti kasvada, nagu ta kasvab. Malts, võilill ja rakvere raibe on isegi ilusad. Tõukred pühenduvad hoopis Läänemerel seilamisele. Purjekas on aus ja elamiseks mahuka kajutiga. Ajad kus tahes kai äärde ja lähed sadamasse einestama.
Ühe tuttava poeg rändas Peruusse ja hakkas seal nõid-ravitsejaks. Aga neid on ju meilegi vaja! Mis raviks sünnitamisvaeguse ja väljarände? Vaid 2,5 last naise kohta kindlustaks taastootmise. Vaatamata laste pealt kokkuhoidmisele pole ka rikkaks saadud – meil on ametlikult 41 protsenti vaeseid. Tallinnas on inimene kaks korda suurema sissetulekuga kui maal. Maal ringi sõites enam inimest suurt ei trehvagi.
Õnne pole ka utoopiate toel leitud. Eesti proletaarne kirjanik Juhan Lilienbach on luuletanud: „Ilm on ilul, elul, aul. Lillelõhn ja linnulaul. Kaarnad söövad isukalt. Värsket liha võlla alt.“
Lähituleviku kohta on joonistatud kena ennustuspilt, kus EV 200 päeviks on siin alles jäänud üks linn, üks raudtee, üks kool, üks haigla ja üks eestlane. Sedapsi siis?
Kommentaarid