Karl Juhkami | Eesti vutt jätkab Euroopa punases raamatus (2)

Kerime aga tagasi algusesse. Eesti vutiklubide tänavused (olematud) eurolootused said esimese põntsu juba eelmise aasta lõpus, kui Infoneti meeskonnal rahakraanid kinni keerati ja nad esindussatsi tasandil Levadiaga leivad ühte kappi panid. Tänu sellele kirjutati eurorahade tšekile hoopis Narva Transi nimi, mis meie piirilinna klubi küll rõõmustas, kuid potentsiaalselt euroedu silmas pidades iseenese nüpeldamisena tundus. 

Sealjuures ei taha ma liiga teha Transile, kes oma pisikese tengelpungaga Ida- Virumaal kogu hingest ainsana kõrgemal tasemel jalgpalliasja ajab. Viimati kuus aastat tagasi euromänge mänginud narvalased said toona Rootsi klubilt Gefle kahe mängu kokkuvõttes 1:8 ning pärast tänavust loosi, kui vastu tuli Bosnia ja Hertsegoviina hiid Željeznicar, tundus asi samasse auku veerevat. Selles mõttes müts maha, et tänavuseks koguskooriks 1:5 jäi. Ilma enda hirmsate prohmakateta oleks võinud kaotusseis hoopiski aga minimaalne olla! Euroopas aga vigu lubades läbi ei löö.

Seda kinnitas meile ka Nõmme Kalju, kes teoorias kõige lihtsama vastase sai. Kuid teooriaks see jäigi. Iseenda karmid eksimused avamängus ei jätnud nõmmekatele poolprofessionaalse Islandi klubi Stjarnani vastu kordusmänguks sisuliselt võimalustki. Kuigi kodus suudeti töö kõrvalt isuga viis korda nädalas rassivaid islandlasi 1:0 võita, tuli kokkuvõttes sitkete vastaste paremust tunnistada. Ühtlasi lõppes nii Kalju euroseeria, mis Eesti klubide kontekstis kohati liigagi ilus tundus – nimelt olid nõmmekad viimasel viiel aastal Euroopas alati avaringist edasi saanud.

Kõige suuremate ootustega – kui keegi veel euromängudel eel neid endale manab – läks väljakule Infonetiga tugevnenud Levadia. Aleksandar Rogici vedamisel oli meeskond näidanud tänavu lubavat mängu. Üheksas välismaa klubi vastu peetud sõprusmängus oli Levadia kaotajaks jäänud vaid korra.

Paraku on kaks nädalat hiljem see number juba kolm. Levadia ei jäänud 12kordsele Iirimaa meistrile Dundalkile alla küll mäekõrguselt, kuid paraku ei tekkinud kordagi ka tunnet, et just meie sats oleks sellest paarist õiglaselt edasipääsu väärinud.

Lõpetuseks valitsev Eesti meister FC Flora, kes vandus kindlalt alla Iisraeli tšempionile Be’er Sheva Hapoelile. Suure tõenäosusega pole põhjaeurooplane Juudimaa vutiga kursis, kuid selle vea parandamiseks üks fakt. Iisraeli klubid on sel sajandil Meistrite liiga alagrupiturniirile jõudnud viiel korral, viimati kolm aastat tagasi. Nii lihtne see ongi.

Lohutust ei too ka Euroopa liiga. Seal peavad rohevalged madistama hakkama Nikosia APOELiga, kes seitse aastat tagasi jõudis Meistrite liigas üldsegi veerandfinaali! Tõsi, Marijampole Suduva (Leedu) suutis neid küll 3:2 üllatada (pealelöögid kahe mängu kokkuvõttes 8:46), kuid isegi see tundub tagantjärele unenäost välja hüpanud tulemusuudisena.

Eesti klubid olid koefitsienditabelis, mille põhjal eurokohti jagatakse, 55 riigi seas 42. positsioonil. Meie õnnetuseks nautisid Euroopas tänavu võidurõõmu aga Luksemburgi, Fääri saarte, Gruusia, Armeenia, Malta ja Leedu vutiklubid. Kes kõik aga meist tagapool on. Lisaks on tänu soodsale fortuunale konkurentidel soolas veel vähemalt neli võitu. Näiteks Euroopa liigas jõuab kolmandasse eelringi kas Drita (Kosovo) või F91 Dudelange (Luksemburg).

Samas, äkki olekski vahelduseks tark põhja lennata ning Meistrite liigas hoopis eelringide eelringist alustada, just nagu Drita seda tänavu tegi. On neil ju selja taga võidud Andorra ja Gibraltari satside üle ning kindel 0:5 allajäämine Rootsi klubile. Viimasega saaksid meie klubid ka probleemideta hakkama, kuid kääbusriikide (Gibraltar, Luksemburg, Andorra, San Marino) satsidega polegi nagu ammu mänginud. Või siiski...