Hetkest, kui hakkasin aru saama labelite väärtusest, olen ma täielik friik. Ja kui ma leian brändid New Yorgi, Milano, Pariisi või London moenädala kavast, siis tunnen suisa haiglast vajadust nende asjade omamisest. Pean need kiirelt ka endale hankima! Mind need rõivad isegi niipalju ei huvita, pigem asjade ostmise rituaal ja käevangus kaunite kõrgmoe brändide shopping bag`ide kandmine. Olen kohutavalt palju raha kulutanud asjdele, mida ma tegelikult ei kannagi. Pigem ostan selleks, et tõestada, et suudan endale taolist luksust lubada.
Või ostan selleks, et Instgrami jaoks üks pilt teha ja hashtag`idega keksida. T-särgid, püksid, jalanõud - koguvad mu kapinurgas tegelikult tolmu. Olen neid korra kandnud ja peale seda unustanud. Mul on ka kuhjaga taskukohaseid massitarbe asju, mis ostetud igavusest ja vajadusest raha kulutada. Selle asemel, et osta viie euroseid trussikuid on mul vaja maksta pesu eest 50 eurot, sest nad paeavad olema teatud kindla brändi omad. Pigem saan orgasmi ostu sooritamisest, kui ostetud sulgede kandmisest ja omamisest.
Hetkel on mu suurim eesmärk osta endale 1500 eurone Louis Vuittoni kott, mida ma ilmselt vaid korra kannaks. Aga juba poodi sisenemine ja oma pin-koodi vajutamine on omaette eufooria. Ja siis see võlts naeratus poemüüjalt, kui ta mulle koti ulatab. Lahkun poest ja tunnen end justkui seitsmendas taevas. Kuniks..., kümme minutit hiljem saan aru, et raiskasin pööraselt palju raha täiesti mõttetu vakstust valmistatud koti peale.
Suvi saabus ja sellega ka allahindlused.
Mu silmad on kui tõllaratad, kui näen suuri allahindluse plakateid. Jah, ma tahan seda kirssi tordil! Hommikul, oma meile kontrollides ja porno spämmi kustutades, sattusin Michael Korsi kodukale. Pime ahnus sai minust taas võitu. Kuigi MK on muutunud paljudele üsna kättesaadavaks ja ma alguses puksisin vastu, siis need hinnad pimestasid siiski mu otsustusvõimet ja ma lihtsalt kukkusin taas laristama. Terve päeva naasin online-shoppingule ja ostsin vidinaid aina juurde ja juurde. Ma ei saanud pidama. Ja kui lõpuks rahuldus käes, hakkas võidujooks ajaga, millal jõulud ehk mu armsad pakikesed ometigi saabuvad.
Viie päeva pärast saingi UPS'st rõõmusõnumi, et mu Michael Korsi pakike on postkontoris. Erutus tahtis hinge seest kraapida. Meilis oli kirjas, et pakk on kohale jõudnud, kuid mul polnud ikka veel pick-up koodi, et neile järgi minna. Appi, ma värisesin erutusest üle terve keha! Ma ei suutnud seda neetud kinnituskoodi ära oodata ja seadsin sammud kiirelt postkontorisse, lootuses pakid kuidagimoodigi kätte saada. Sealt saadeti mind tagasi, sest pakk oli küll kohal, aga ei olnud veel süsteemi löödud. Oh, milline pettumus! Milline ülekohus! Saba jalge vahele ja tagasi koju pisarad silmis.
Järgmisel hommikul panin lausa äratuskella varajasemaks, et jõuaksin enne tööle minekut postkontorist läbi hüpata ja oma asjad ära tuua. Pisut aimasin, et pakk võib üsna suur olla ja selle tassimisega võib probleeme tekkida, aga... Eriti ei usu, et Michael Kors oma tooteid Ebay moodi kortsutab ja siis suvaliselt kilekotti pressides teele saadab. Mul oli ka veel Zalandost pakk ootel. Sealt ootasin halle Levis'e trussikuid. Sain kätte, kuid selle rõõmu varjutasid ikkagi mu Korsi asjad.
Jõudsin postkontorisse ja Marie-Cris juba naeratas mulle suurelt vastu oma kergelt kollaste hammastega. Tema pluusil olid ka plekid, kuid ma ei teadnud kas see johtus lohakalt söödud hommikusöögist või olid need hoopis higiplekid kassa taga rassimisest. Andsin oma esimese koodi ja vau! Milline pirakas pakk! Täiesti orgasmi-eelne seisund. Keha krampis, käed värisemas ja veri vemmeldamas kirjutasin paberitele alla. Ja siis hõiskas Marie-Cris, et mulle on veel pakke. Punastasin, kui väike tüdruk, kellele kooli lahedaim kutt on just komplimendi teinud.
Ja siis laotati kõik suured karbid letile. Issand, kuhu ma nendega lähen! Ma olen ju kõigest jalgrattaga. Allkiri ka teistele paberitele, haarasin koorma sülle ja ei näinud ma enam ei ette, ega taha. Sealsamas, postkontori nurga taga, otsustasin kõik oma "kingipakid" lahti teha. Võtmete ja küüntega rebisin karpe lahti nagu kiskja murrab oma saaki. Armutult. Esimeseks ilmus pakendist välja imeiluss duffel bag, millel kaunilt helkimas MK logo. Gasp ja orgasm! See kott oli veelgi lahedam, kui pildil. Ja ka suurem, kui olin eeldanud. Jätsin ta igaks juhuks kilesse, sest ei taha ju, et tuul talle rattaga sõites liiga teeks.
Olen sõltuvuses nagu narkomaan ja tahan uut laksu saada! Karp number kaks ja sealt piilub mind juba ulmelistelt ilus nahktagi. See on nii kaunis! Ripub kenasti MK riidepuul, mis on kui boonus. Hall kampsungi on tagi all. Ma olen sellises joovastuses, et ei suuda oma kampsikut rohkem paitada ja panen ta ettevaatlikult kotti. Taaskord, kuidas ma selle kõik ära tassin!? Ja siis naiste käekott. Jah, ostan naiste asju lihtsalt sellepärast, et see oli nii odav. Tahaks kirglikult paki katki tõmmata nagu oma sekspartnerite rõivad, aga suudan siiski daamiks jääda ja luban, et seda ma veel ei katsu.
Nüüd on asjad pappkarpidest eemdaldatud. Seisavad siiski veel ilusti kiles ja puutumata. Ronin ratta otsa. Parema käega hoian kätt koos pakkidea kõrgel üleval ja vasaku käega püüan roolida tänaval inimeste ja titekärude vahel. Järsku tunnen, kuidas käsi hakkab väsima ja kile on ratta hammasrataste vahele end kiskunud. Über-pede-paanika! Issand! Mu MK kilekott kannatab! Võtan hoo maha, mõttes olen sisse joonud kuus liitrit palderjani ja kuhjaga rahusteid. Sõidan edasi aeglasemalt, silmanurgast jälgides, et käsi liialt ei pendeldaks, ega ratas isegi ei riivaks mu asju.
Tagapidur ei tööta. Hoogu peatan jalgadega. Peaasi, et ma ei kukuks ega pillaks oma asju maha. Jälle on kilekott hammasrataste vahel. Nüüd on nutt kurgus, sest olen juba teisegi kilekoti katki rebinud ja mu asjad on rikutud. Lõpuks kodu paistab, saan sadulast maha, käsi ikka reipalt üleval. Vasakuga püüan võtit leida ja ust avada. Näen kilekoti ribasid, mis on kõik kauni rikkunud.
Toas. Papud jalast. Lapiga köögilaud puhtaks ja pidulik osa võib alata! Puhtal pinnal on hea töötada. Aga enne riiete proovimist pean duš all käima. Higist puhtaks ja odava riiete patud tuleb maha pesta. Ja siis hakkan oma glamuuri selga proovima. Kõigepealt võtan kampsuni. Oi kui pehme see on. Ilus ja soe. Kujutan ette, kuidas ma sellesse upun ja nina sinna sisse vajutan külmal talveõhtul, kui telekast "Moulin Rouge`i" vaatan oma olematut peikat taga nutan. Teen kampsikule pai nagu pisikesele kutsikale ja panen ettevaatlikult lauale tagasi.
Teiseks avan oma nahktagi. Tundub veidi suur olevat. Taas klimp kurgus, kas sai vale suurus ostetud? Rahulikult eemaldan kõik paberid. Panen selga ja Boltoni kiirusega vannituppa peegli ette. Kui äksa jakk mul on! Mängin iga lukuga üles alla ja topin näppe igasse auku. Keerlen ja pöörlen nagu printsess ballil. Siis võtan peegli ees tõsiseid nahkmehe poose. Mu uus tagi sobib igasse olukorda. Tõmban luku lahti ja mõtlen, mis brändi T-särk võiks siit alt välja paista. Vaja veel šopata! Panen jaki tagasi riidepuu peale. Ka see on glitterkangasse mähitud. Nii hea. Ma olen juba oma orgasmi kätte saanud, ega peaks edasi minema, kuid grande finale on veel ees.
Mu udupeen kott. Kirglikult rebin kile pealt. Pisar silmis vaatan kotiga tõtt. See on niiii ilus! Nagu vaataks oma esimest last enne, kui adopteerimiseks ära annan. Kallistan oma uut armastust ja nuusutan ta lõhna. Samm sammu haaval hakkan paberist kaitsmeid eemaldama. Iga lukk, iga lüli on eraldi kinni kaetud. Iga detail on kaitsutud. Mu kõrvale on tekkinud juba Suure-Munamäe suurune sodihunnik sellest jamast, millese mu Michael Kors mähitud oli. Lõpuks olen omadega valmis. Kott on laual laiali, kui Beyonce, kes laval prožektori kuumust nautimas. Ma ahastan ja imestan veelkord oma ostu üle. Hoian seda käes, siis vasakul õlal ja siis paremal. Siis risti üle keha. Sobib igas asendis nagu lits hotellitoas. Näeme kotiga välja nagu noor armunud abielupaar. Sobime ideaalselt kokku. Lõplik orgasm on käes ja süda hakkab taas oma tavalises rütmis lööma. Koti asetan diivanile enda kõrvale, et talle kauneid sõnu sosistada. Oma suurest ōnnest, et me koos saame olla. Mängin oma kotiga, kui laps uue kingiga jõulude ajal.
Ja siis asetan oma asjad kappi. Emban kotti enne lahkumist ja suundun tööle. Mu Michael Korsi asjade vaimustus kadus juba bussis, aga nägu oli kogu ülejäänud päeva kui smiley emoji. Pangakonto aga karjub appi! Huvitav, millal uued allahindlused hakkavad ja kus? Õhtul surfan veel veidi ringi, no nii igaks juhuks, you never know...
Kommentaarid