Islandi klubi surus Kalju vastu muru. (Tiit Tamme)

Jalgpall olevat ümmargune, ütlevad targad. Erinevalt mõnest teisest sportmängust ei võida seal alati oskuslikum tiim, vaid ka ainuüksi tahte ja meeskondlikkuse toel saab oponendile säru teha. Nii tekivad vahvad muinaslood, kus väikesed suuri kukutavad, ise au, kuulsuse ja rikkuse suunas rühkides.

Tundub, et Eesti jalgpall ei olegi nii ümmargune, kui räägitakse. Väikeriigile omane trots ja tohutu tahtmine end maailmale tõestada võiks olla meie spordi üks trumpidest, kuid jalgpallis see nii pole. Kindlasti ei taha ma öelda, et eurosarjades vaid kaotusi tunnistanud tiimidest poleks keegi väljakul endast maksimumi andnud. Vastupidi, mehed võitlesid täiega ja kaotasid.

Aga seal võitluses puudus miski müstiline dimensioon, omamoodi voodoo, mida näeb näiteks Islandi koondislaste silmades, kui nad 85. minutil oma rahva nimel põrgulisena mööda väljakut tormavad. Homne päev neid ei huvita, loeb ainult võit!

Flora, Levadia, Nõmme Kalju ja Narva Trans läksid eurosarjas väljakule ja andsid endast sada protsenti. Ka Eesti koondis teeb alati sama. Ometi tulevad vastased, kes lihtsalt võtavad need mängud meilt ära, oskuste ja tahtega, vahel ka väikese voodoo’ga.

Koondise tasemel võideti endast paberil tunduvalt tugevamat vastast mullu märtsis, kui Lillekülast lahkus 0:3 kaotusega Horvaatia. Too oli sõprusmatš, kus tujutud horvaadid eriti osaleda ei tahtnud. Võita oli tore, aga see ei tähendanud midagi. Viimane punktide peale matšis teenitud võit selgelt tugevama meeskonna üle tuli 2014. aastal, kui EM-valikturniiril võideti kodus Sloveeniat.

Mingis mõttes kulgevad meie jalgpalliklubid eurosarjades koondisele sarnaselt. Vahel harva saadakse kellestki jagu, aga endast suuremaid ei hammustata. Kõik mehed rühivad väljakul kogu hingest ja jõust, aga väikeriiklikku, Islandi sõdalasele omast hullumeelset pilku pole.

Paljude silmis maha kantud jalgpallurite sekka jõudnud Kaimar Saagi lugu näitab, mida punt pööraseks pööranud mehi teha suudab. 29aastane ründaja kolis Fääri saartele ja liitus B36 Torshavni meeskonnaga. Sama sats kaotas mullu Euroopa liiga avaringis 2:4 Nõmme Kaljule.

Tänavu saadi eelringis jagu Gibraltari klubist St Joseph’s-ist, kvalifikatsiooni avaringis jäi fääride rongi alla Montenegro sats Titograd. Pärast kuulsusrikast võitu tõmmati Podgorica staadioni keskel käima hullumeelne, vali, emotsionaalne ja sõjakas laul ning tants. Nüüd ootab jalgpalliviikingeid juba Türgi suurklubi Besiktas ja seal nende eurohooaeg ka lõppeb. Ilmselt vaidleks see punt heas mõttes hulle mehi mulle kategooriliselt vastu: nemad usuvad ja teavad, et jalgpall ikkagi on ümmargune!

Eesti koondise ja klubidega ei käi enam kaasas sellist salarelva, nagu mõnel teisel väikeriigil. Äkki oleme vahepeal otsustanud, et kuulume jalgpallis keskmikute või isegi suurte sekka? Ei kuulu. Oleme väiksed ja Euroopa mõistes kehvad. Lisaks loogilisele noortepüramiidile, liigasüsteemile ja treenerite koolitamise süsteemile oleks vaja mingit x-faktorit, hullumeelse pilku, millega suuri murtakse ja oma rahva uhkust tõstetakse.

MMil võttis väikeriikidele omase mängustiili omaks näiteks suure Venemaa koondis. Sõideti üle Hispaaniast ja pakuti oma kogukonnale imeline pidu. Silmis helkis x-faktor. Kui isegi Venemaa suudab mängida pisikestele omast ülihingestatud jalgpalli, siis miks meie ei suuda? Florale jääb siiski veel üks võimalus sisemine loom valla päästa ja Nikosia Apoelile säru teha.

Jaga artiklit

0 kommentaari

Päevatoimetaja

Telefon 51993733
online@ohtuleht.ee

Õhtuleht sotsiaalmeedias

Õhtuleht Mobiilis