Harju maakohtu ja Põhja ringkonnaprokuratuuri ühishoone (samas majas on ka registrite ja infosüsteemide keskus) kritiseerijad ei teinud seda igatahes sugugi tühja koha pealt. Tartu kohtumajas, kus tegutsevad koos Tartu maakohus, Tartu ringkonnakohus, Tartu halduskohus ja Lõuna ringkonnaprokuratuur, toimuvale andis kõige hävitama hinnangu 2013. aastal toonane riigikohtu esimees Märt Rask: „Viga seisneb selles, et Tartu ringkonnakohtus on välja kujunenud tava, et prokuröridele ei esitata küsimusi. (…) Eestis tekivad liitmajade loomisel sellised tavad, et õigusemõistmine ei ole ega näi enam objektiivne.“ Lihtsamalt öeldes: sõbralikult kontoripinda jagama harjunud prokurörid-kohtunikud teevad hea sisekliima nimel üksteisele järeleandmisi ka kohtusaalis. Ikka kaitsja ja eriti tema kliendi kahjuks.
Hea seegi, et Tallinna uues kohtumajas on kohtunikel ja prokuröridel vähemalt eraldi sissepääsud ja selgelt eraldatud tööruumid – ruumipuuduses Tartu kohtumaja ei saa sellist luksust juba endale lubada. Teisalt teab igaüks, kes on kollektiivis töötanud, et kõige kestvamad liidud ei sõlmita mitte koosolekulaua taga, vaid einelauas või suitsunurgas. Kahe samas ministeeriumihoones töötanud valitsusliikme suitsunurgasõprus sai saatuslikuks isegi eelmisele valitsuskoalitsioonile. Mis annab meile kindlustunde, et kohtusaalis ei kehti tavaelu reeglid?
Tõsiasi, et Tartus ei kolinud prokurörid ja kohtunikud lahku isegi mitte pärast Raski karmisõnalist avaldust, teeb õigustatult murelikuks. Isegi kui me ei näegi kunagi Tallinna justiitspalees sellist kohtunike ja prokuröride lähenemist, siis kes hoiab kohtumajas toimuval silma peal Tartus, Jõhvis, Valgas ja igal pool mujal, kus süüdistajatel ja kohtumõistjatel on ühine aadress? Ja kuidas taastada kohtu sõltumatus, kui sellised probleemid on juba teada?
Kommentaarid