Taevaskoda muutub kiiremini, kui looduse poolt ette nähtud. Oma nimetähti, kuupäevi ja muidki kritseldusi liivakivipaljandile uuristanud inimesed on andnud oma panuse väikestesse varingutesse. Liivaterakestena pudenevad maha nii Jüri teadaanne, et ta oli siin just sel kuupäeval, kui ka tükike looduslikku vaatamisväärsust.
Ajaproovile paremini vastu pidanud kritseldustest ilmneb, et see pole mingi uus trend. Nii on alati tehtud – isegi siis, kui läheduses olid seda otsesõnu keelavad sildid. Nendestki loobuti, sest eks ole seegi samasugune vaatesegaja.
Raske on sellisele käitumisele selgitust leida. Võib-olla ajendab kaljuseina kraapima või puukoort nüsima lihtsa lõhkumistungi kõrval ka soov end kuidagi jäädvustada. Kui keelusildid ei toimi, mehitatud valve on ülearu kallis ja vanarahva hoiatused jõevaimude kättemaksust ei kõiguta, siis ehk jääbki vaid üle lõhkujad (kaamera)pildile püüda ja sotsiaalmeedia häbiposti panna.
Inimlik lolluski annab oma panuse....
Ilus paik, minu lapsepõlvega seotud, kuid - miski pole igavene, eriti liivakaljud.