Udu oli nii paks, et teist kallast ei paistnud. Lahe ja samas ka natuke hirmus. Ühest küljest fännan uduga ujumisi ja teisest küljest hakkab tööle minu usukumatult värviline fantaasiamaailm koos mere järvekoletiste ja värkide särkidega. Igatahes, tegin kaks klõpsu ja hüppasin kiirelt vette, sest noh aega nautida polnud eriti. Kiire suplus, mis eriti ei värskendanud kuna veetemperatuur on tõusnud ilmselt üle 20.
Veidi hiljem oli meil Marisega kokku lepitud, et jookseme tema kavas oleva 24 km jooksu koos. Seega peale ujumist, vats punni ja teele. Maris uuris, et kas teeme ühe pika ringi või kaks lühikest. Pakkusin, et kaks lühikest, sest kraad oli juba 26 peale, kuigi kell oli alles 10. Aga see õhutemperatuur ei olnudki asja juures kõige hullem vaid see udujärgne õhk, mis oli niiske ja äärmiselt hapnikuvaene. Nagu kala kuival. Naersime mõlemad, et kuidagi vaim pole üldse valmis seda 24 täna jooksma aga no teeme ära, et seltsis segasem.
Aga, kui vaim pole valmis siis ei juhtu midagi. Samas nii hullu jooksu pole mul ammu olnud. Kolmanda kilomeetri peal oli hing juba paelaga kaelas. Null tuult, lõõskav päike ja see läpats. Hingeldasin nagu äraaetud kronu oma viimasel traavivõistlusel aga organism hapniku küll omistada ei suutnud.
Meil olid joogipudelid kaasas aga isegi need ei päästnud päeva. Juba viienda kilomeetri peal tekkis kehale kananahk, mis viitab ülekuumenemisele. Me jooksime aeglaselt ja pulss oli madal aga keha kuumenes ikkagi üle ja motivatsioon hangus iga meetriga. See jooks oli jube raske.
Pulss püsis normaalses piiris aga mul hakkas pea valutama, Marisel pärast jooksu. Kõndisime paarsada meetrit ja valu jäi üle, nii, kui jooksma hakkasime hakkas peas taguma, sest pulss tõusis üle 140. Nii, kui pulss langes 130 peale läks ka tuikamine üle. Mu hinge tekkis ikka must masendus küll oma nõrkuse üle…
Aga noh kes ütles, et koguaeg peab kerge olema?
Lõpuks tegime 12 km ja pakkisime pillid kotti. Viimane lõpp küll hakkas juba kergemaks minema hapniku suhtes, sest päike vähendas õhuniiskust aga siis hakkas omakorda päike kütma aga hingata oli ikkagi veidi kergem. Mina sõitsin selle 12 km pärast maha 100 km. Valus, väga valus. Oleks siis võistluski olnud, et kannatad aga suvaline madalapulsi jooks tekitab selliseid kannatusi? No valus. Ja vaevalt, et see jooks mind tugevamaks tegi, kui siis ainult õõnestas enesekindlust…
Njahhh, ega kõik päevad/jooksud ei saagi head olla. Samas tuleb endale aru anda, et äärmiselt raske nädal on seljataga olnud ja vahel ongi meil kõigil halvad trennid. Homme on jälle parem. Ehk peaks ka Margiti moodi ülitubliks hakkama ja oma pikad jooksud juba enne kukke ja koitu ära tegema?
Loe Regiina blogi https://regiinatrennijutud.wordpress.com/.
Kommentaarid (0)