Neile ja paljudele teistele küsimustele, mida ma küsidagi ei olnud varem osanud, leidsin suurepärased vastused Tallinna külje all Pirita jõe kaldal asuvast Viikingite Külast.
Olgem ausad, arhivaari elukutse tõttu ning ajaloohuvilisena suhtun igasugustesse rekreatsioonidesse tihti skeptiliselt ning otsin ehedaid elamusi ning autentseid artefakte. Viikingite Küla sattus mu huviorbiiti hoopis proosalisematel põhjustel - taaskord kodumaale tulles otsisin mõnusat kohtumispaika väiksele grupile, soovitavalt värskes õhus ning Tallinnast mitte liiga kaugel, mis pakuks kehakinnitust ning mingit tegevust. Põlise pealinlasena ning nüüd USAs elades tiheda külalisena kallil kodumaal, on enamus ilusaid kohti juba mitu korda läbi käidud - Vabaõhumuuseumist Vanalinnani ning Laulasmaast Lahemaani.
Netis surfates sattusin Viikingite Küla peale ning lootuses, et veebilehel reklaamitu vastab kasvõi mingil määral tegelikkusele, otsustasingi proovida. Eriti huvitas mind muistsete relvade tutvustus. Vibulaskmine on me peres üks värskeõhu hobi olnud juba mõned aastad, kuid kirvest märki visata pole varem proovinud. Kirves on kodus küll, ent kasutusel ainult pliidipuude lõhkumiseks. Oda vastase pihta kihutanud ega kiviheitemasinaga vaenlase kantsi vallutada pole kunagi juhust olnud, kuigi tahtmist küll.
Hoiatasin kutsutud külalisi ette, et nad ketsid jalga paneks ning murumängudeks valmis oleks. Esmalt tervitas meid pesueht lammas ning trobikond küülikuid. Omaette eksootika oli linlaste jaoks juba seegi! Peagi tutvustas end ka me teejuht muinasaegade saladustesse --- kopranahkseis saabastes ning võitlusvalmis viiking Neil Savi. Tema pajatusi vanade eestlaste kohta oleks võinud kuulata tundide kaupa. Vibude, odade ning noolte koorem ehmatas ehk esmalt mõned ära, ent ta demonstratsioon ning kannatlikud õpetused julgustasid kõiki kätt proovima ning oma kamraadide kiituseks pean ütlema, et peagi kasvas kõhklustest lõbus hasart, kes kõige rohkem kirvega täppi viskab, oda läbi rõnga lennutab või noolega kümnesse tabab.
Sõjalised pingutused vabas õhus teatavasti teevad kiiresti kere heledaks. Õnneks ootas trahtris perenaise Triin Kiivit´i poolt korraldatud lookas pidulaud ahvatlevalt auravate kala- ja lihavaagnatega, lisaks muidugi kapsad, kartulid, peedid... Ka toitlustus oli Viikingite Külas oma kvaliteedi poolest meeldivaks üllatuseks. Tihtilugu ei pöörata turismiobjektidel menüüle erilist tähelepanu ning piirdub tüüpilise burger-friikartul-jäätis kolmainusega. Viikingitele vääriline söömaaeg oli värske ning maitsev, eriti kuna ahjuforell oli hetk enne just siinsamas tiigis sulpsu löönud. Kala õngitsemine on muuseas ka üks tegevusi, mida siin proovida saab. Sattusin nägema, kuids ühel noorel tüdrukutirtsul kohe esimese katsega suur kala õnge hakkas, isa abil sikutati siis purikas kaldale, ent siis jäid mõlemad seda vongerdavat elukat nõutult vaatama. Ju nad ei eadnud, et nüüd tuleks kalale nuiaga äsada. Viiking ei ole lihtne olla.
Võrreldes nii mõnegi teise ettevõttega, kus personal heal juhul manab ette võltsnaeratuse, halvimal juhul pomiseb midagi mokaotsakast oma tülpimust tunde lugedes varjamata, julgen väita, et Viikingite Küla edu retseptiks ongi just see, et kõik asjaosalised on ettevõtmisesse tõeliselt pühendudnud oma ala entusiastid. Sellist ehedust on positiivne kogeda, soovin tegijatele ohtralt edukaid vallutusi enne Valhallat.
Kommentaarid