Medaliteta vehklejad: oleme väga tugevad, aga mitte supertugevad (7)
Täpselt aasta aega tagasi, 26. juulil, avastasid eneses põgusa vehklemishuvilise ilmselt kõik spordisõbrad – Eesti epeenaiskond alistas megariigi Hiina ning krooniti Leipzigis maailmameistriks. Eile asus koosseis Katrina Lehis, Julia Beljajeva, Kristina Kuusk ning Irina Embrich mulluste finaalivastaste koduriigis tiitlit kaitsma, kuid veerandfinaalis torgati nad napilt teelt.
Kui vaadata puhtalt medalitabelit, võib tänavust vehklemise MMi pidada ebaõnnestunuks, tassisime ju mullu koju kulla (epeenaiskond), hõbeda (Nikolai Novosjolov) ning pronksi (Julia Beljajeva). Seekord saabutakse Tallinna lennujaama tühjade pihkudega ning sportlaste rüppe maanduvate lillekimpude hulk on kindlasti varasemast väiksem.
Niigi võimsaid ootuseid kergitas Džomolungmastki kõrgemaks möödunud kuul toimunud EM, kus võitsime naiste individuaalvõistluses igat värvi medali. Lootusi jagus, aga kas musketäride null autasu on tõesti suur fopaa? Kui arvestada ka olümpia-aastaid, mil vehklemises selgitatakse maailmameistreid vaid nendes tiimidistsipliinides, mis OMi kavva ei kuulu, oleme viimase kümne aasta jooksul MM-medalitest ilma jäänud lausa kuuel korral. Ei midagi uut.
Kommentaarid