NÄTAKI: Mõnede inimeste jaoks tähendab jalgpallimäng eelkõige kaklust vastasfännidega. Pildil kostitavad teineteist rusikahoobiga Serbia hiidude Belgradi Crvena Zvezda ja Partizani poolehoidjad.Foto: SIPA/SCANPIX
Jalgpall
2. august 2018, 00:05

"Tunnen end suurepäraselt, kui teine kutt kisendab valust." (13)

„Vastase peksmisest saadav mõnu on tohutu. Seda pole võimalik proovimata mõista. See on täielik laks!“ Sel Rotterdami Feyenoordi jalgpalliklubi huligaanfännil leidub palju mõttekaaslasi, kelle jaoks võrdub mängupäev sõna otseses mõttes lahinguga. Miks kuuluvad verised rusikad vuti juurde?

„Vastase peksmisest saadav mõnu on tohutu. Seda pole võimalik proovimata mõista. See on täielik laks!“ Sel Rotterdami Feyenoordi jalgpalliklubi huligaanfännil leidub palju mõttekaaslasi, kelle jaoks võrdub mängupäev sõna otseses mõttes lahinguga. Miks kuuluvad verised rusikad vuti juurde?

„Olen väga skeptiline selles osas, kas huligaansus üldse kunagi hääbub,“ ütleb Exeteri ülikooli sotsioloogiaprofessor Anthony King, kes on jalgpalli fännikultuuri teemal kirjutanud kaks raamatut. „Arvan, et vägivald jääb alatiseks jalgpalli osaks. Küsimus on lihtsalt ajas ja asukohas.“

King viitab asjaolule, et jalgpalliklubid karmistavad üha enam turvameetmeid ja määravad korrarikkujatele vajadusel aastatepikkuseid staadionikeelde. Seega võib eeldada, et konfliktikolded nihkuvad tribüünidelt aina enam näiteks tänavatele või baaridesse. Nagu tõestas ka 2016. aasta EM.

Edasi lugemiseks: