„Ah et tingimused on halvad? Aga minu põlvkond. Mis kuradi tingimused meil olid? Koeras*ta sees tegime pargis trenni.“ (28)

Meil on Mart Poom ja  Ragnar Klavan, aga kahe nime juures saab kõige kõrgemasse tippu jõudnud Eesti jalgpallurite nimekiri järsult otsa. Kus on meie Messid ja Ronaldod? Meie pallivirtuoosid? Meie loovad ründajad? 

Eesti koondist 82. korral esindanud Tarmo Kingi sõnul on eestlased tagaajaja rollis sündimisest saati. Eesti passiga pole jalgpallimaailmas suurt midagi teha, eriti tuleb see esile ründajana. 

„Mängu ehitada on raskem, kui lõhkuda. Eestlastele ei anna keegi võimalust, et jaluta ainult rünnakul ja ole terav. Peadki olema hunt kriimsilm, töötama tagasi ja kõike tegema. Ja kui sa väravaid ei löö või vähemalt sööte ei anna, siis võetaksegi järgmine vend. Kui eestlane ja brasiillane on samal tasemel, siis enne võetakse platsilt ära pingile istuma eestlane,” toob äsja Levadiaga taasliitunud mees välja karmi olelusvõitluse telgipoole.