Marek Niit Õhtulehe stuudios rallirooli taga. (Jürgen Niit)

Kes Eesti jalgpallurid on liiga aeglased? Millest neil just füüsiliselt kõige rohkem puudu jääb? Maarjamaa 100, 200 ja 400 meetri jooksu rekordiomanik Marek Niit on alates jaanuarist olnud meistriliigas palliva Paide Linnameeskonna fitness-treener. Õhtulehe jalgpallisaates „Kolmas poolaeg“ tuli tal vastata just eelpool mainitud küsimustele.

„Puudulik on plahvatuslik pool,“ sõnas tänavu Eesti meistrivõistlustel 200 m jooksus hõbemedali võitnud mees. „Võetakse vastu otsus, et on vaja pallini jõuda või palliga kuhugi jõuda, aga peab ikkagi oma mootori ka kuidagi tööle saama. Minu jaoks on Eesti mäng liiga aeglane. Võtame oma otsuseid liiga aeglaselt vastu. Aga see tuleneb ka võib-olla sellest, et meie plahvatuslikud omadused pole nii palju arenenud.“

Kui mujal riikides on oma kindla näoga jalgpall, siis Eesti vutist ta üht suurt plaani välja ei loe.

„Võib-olla meil pole (jalgpalli)identiteeti? Kui me räägime Hollandist (kes on meile eeskujuks olnud – toim.), siis ma ei näe, et oleks nende poole liikunud. Nad on atleetlikud, kiired, plahvatuslikud.“

Kas Eesti inimene on liiga aeglane, et jõuda jalgpallis kõige kõrgemasse tippu?

„Eesti inimene… ma ei tea,“ jäi Niit mõttesse. „Jalgpallur ei pea olema maailma kõige kiirem, ei pea jooksma sada meetrit üheksa sekundiga, aga mida kiirem, seda parem. Meil on vaja teist trumpi (kui kiirus). Ei saa teha end kellekski, kes me pole. Tuleks mõelda sellele, kes me oleme ja mida saavutada tahame ja proovida erinevaid asju veel ja veel ja veel. Jäädagi proovima!“  

Küll on ta nõus väitega, et Eesti jalgpallurid (ja üldse sportlased) peaksid rohkem trenni vihtuma. Ta on kokku puutunud olümpiavõitjate ja olümpiafinalistidega ning õppinud, et nemad ei rahuldu kunagi sellega, mida treener neil teha käsib, vaid nad teevad alati juurde.

„Eriti siis, kui on puhkepaus,“ sõnas Niit. „Kõige parem puhkus on aktiivne puhkus, mitte midagi tehes kodus istudes. See on võti, mida Eestis minu meelest väga palju ei näe. Ei taha kellegi kapsaaeda midagi visata, aga jääb mulje, et lihtsalt tullakse kokku ja tehakse midagi, aga ei tehta eesmärgiga tööd. Kuskil kaugel on mingi eesmärk, aga igapäevast eesmärgilist tööd tahaks rohkem näha. Kergejõustikus kindlasti. Jalgpallurid peavad palju palliga tegelema. Teha individuaalselt või rühmaga juurde. Ei saa jääda lootma, et sellest mida tegin, piisab. Suure tõenäosusega ei piisa.“

Kuigi Niit on endale nime teinud kergejõustikuga, on jalgpall tema südames juba 1998. aasta Prantsusmaa MMist, mil tal oli olemas suur Prantsusmaa kaart, mis aitas suurturniirile kaasa elada. Vaid Ameerikas ülikoolis õppides, kadus vutt korraks pildilt. 

„Ameerikas on jalgpall pigem moes keskmaajooksjate seas. Umbes samasugust trenni nagu teeb 800 meetri jooksja, peaks tegema ka jalgpallur,“ võrdleb ta vutti ja kergejõustiku. 

Õhtulehe jalgpallisaade «Kolmas poolaeg» on eetris igal nädalal ning seda saab kuulata endale sobival ajal Soundcloudist, iTunesist või Õhtulehe spordiveebist sport.ohtuleht.ee

Jaga artiklit

5 kommentaari

  /   12:28, 5. aug 2018
Nn, vene ajal ju arvestatavat jalgpalli meil olnud. Liiga pikk vahe- algas Lõvidega. Võime neile uhked olla siiani, Kes treener jne. Küll läheb jälle paremini oleme optimistid. v.olla 15.augusti superkarika mäng annab innustust, Lähen vaatama
H
Hea  /   10:36, 4. aug 2018
Päris hea ja kaine analüüs. Artiklit avades kohe käis peast läbi mõte, et ju Niit püüab panna mehed sprinti oksendamiseni jooksma ja läbi selle probleeme mängupildis muuta. Aga kenasti kahe jalaga maa peal, praktikuna teab, et tahtmine ja suutmine pole üks ja seesama. Eks eesti pallimängud ongi seal kus nad on inimressursi piiratuse tõttu, pole lihtsalt piisavalt füüsiliselt andekaid, et leida meeskondade kaupa kahemeetriseid või min 11,0 sprindikiirusega pallureid. Aga mis siis lahendus oleks, või seda polegi...
.

Päevatoimetaja

Marvel Riik
Telefon 51993733
marvel.riik@ohtuleht.ee

Õhtuleht sotsiaalmeedias

Õhtuleht Mobiilis