Spordivaria

Raudmeestest kommentaatorid - kuidas Ivar Jurtšenko ja Margus Ader 17tunnist triatloniülekannet vedasid (1)

Gerd Eston Sepp, 5. august 2018, 15:53
Vaprad kommentaatorid Ivar Jurtšenko (vasakul) ja Margus Ader (keskel) ning Kirill Kotšegarov (paremal) Facebook/Ironman Tallinn
Eilsel Tallinna Ironmanil ei läbinud rasket katsumust mitte ainult sportlased rajal, vaid ka 17 tundi järjest ülekannet vedanud kommentaatorid Ivar Jurtšenko ja Margus Ader. Kuigi päev oli väsitav, jäid mõlemad mehed oma sooritusega rahule.

Spordiajakirjanike lemmikküsimus – kuidas tunne on? Oled pärast rasket katsumust ennast välja puhanud?

Samal teemal

Ivar: Jaa, täna sai õnneks päris pikalt magada, selles mõttes on kõik hästi. Oli planeeritud nii, et saaks järgmisel hommikul normaalselt silma kinni hoida.

Margus: Tegelikult täna hommikul tegin Telia 4:18:4, see oli siis triatloni viimane võistlus. Seda kommenteerisin hommikul üheksast kaheteistkümneni, õhtul tuleb vabatahtlikele ka aitäh öelda ja siis on küll läbi. Homme saab võtta rahulikult, kas seda just puhkuseks saab nimetada, aga spordiinimestele palju pole vaja. Eks see puhkus ongi siis töö ja kui see endale meeldib ning inimesed ümber motiveerib, siis ongi kõik korras.

Mis mõte alguses peas oli, kui öeldi, et tule kommenteeri 17 tundi järjest triatloni?

Ivar: Käisin kuus nädalat tagasi ka Otepääl Ironmani kommentaari tegemas ja seal põgusalt juttu, et võiks Tallinnas ka teha. Kui alguses öeldi, et tuleb ülekanne 17 tundi,  siis arvasin, et nagunii plaan muutub. Ükski telekanal ei anna 17 tundi eetriaega spordivõistlusele, aga hiljem selgus, et ikkagi on 17 tundi. Paanikat iseenesest polnud. Otepääl juba nägin, kuidas on võimalik inimestega suhelda, kui telk on rajale piisavalt lähedal ning inimesi muudkui tuleb ja tuleb. Ole mees ja võta neid stuudiosse lihtsalt.

Margus: Aini tunnen ma kooliajast (Ain-Alar Juhanson, ürituse peakorraldaja – toim) ja tean, et ta jätab väga paljud asjad rääkimata, siis ainuke variant oli asjad enda peas läbi mõelda. Kõige huvitavam ongi see, et alati ei ole mõtet kõike ette mõelda. Programmi ju tegelikult polnud, tegime hoo pealt. Ülekannet teha nii paljude stuudiokülalistega, kes kõik sinna sobivad ja midagi ette planeerimata ning see kõik õnnestub ka veel. Uskumatu! Kui nii odavalt saab ülekannet teha, siis selle rahaga võib ikka palju lasteaedu ja koole ehitada.

Kui pikalt ülekandeks ette valmistusid?

Ivar: Eeltööd on tehtud alates sellest ajast, kui ajakirjanikuks sain. Mingid asjad, mis kõrva taha jäävad, neid saab kasutada. Spetsiifiliselt ülekandeks valmistumine hakkas esmaspäevast pihta, ehk siis umbes nädal.

Margus: Hakkasin hirmsa hooga tegema ja ühel hetkel loobusin, sest sain aru, et mul on vaja kahte nädalat, aga mul ei olnud seda aega. Nii ei saanud, nagu on MMidel või olümpial. 120 sportlast teen kuskil kahe päevaga ära ja tean igaühest palju või natuke vähem, aga siin sain aru, et see on võimatu. Pigem vaatan mis saab.

Ülekanne algas kell 6, mis kell äratus oli?

Margus: Ma olen kaval mees - kui jõuan, siis jõuan, aga mul hakkas ikka süda piinama, et kuidas ma ta sinna üksi jätan. Jäin lõpuks kaks minutit hiljaks, ärkasin natuke enne kuute.

Mis selle pika päeva jooksul kõige raskem oli? Tekkis mingil hetkel see tunne ka, et tahaks juba koju magama minna?

Ivar: Ei olnud isegi. Kui paned vaimu valmis, et ongi 17 tundi, siis ei olnud sellist asja. Saime Margusega küllaltki hästi vahetada ka. 30-40 minutit olid korra väljas, sõid midagi ja siis tulid tagasi. Eetris pidin konkreetselt äkki 12-13 tundi olema, Margus samamoodi. Kui ma oleks 17 tundi järjest stuudios istuma, siis oleks küll mingil hetkel ilmselt mast maha läinud.

Margus: Kohustus teha seda nõudliku vaataja ees teha nii hästi kui oskad ja südametunnistus nende ees, kes seda korraldavad. Kindlasti jäi palju rohkem tegemata, kui tehtud sai, aga teed sellega mis sul on. Sellist asja, et kuuled eetrist väsinud hääli, et tegelikult ei viitsi, olla ei tohi. Siis on aeg paus teha ja eetrist ära minna või üldse mitte teha.

Aga kõige toredam/meeldivam?

Ivar: Kui Marko Albert tegi selle pingutuse ära ja ma läksin teda stuudiosse kutsuma, siis oli näha, et tal oli keeruline kõndida. Jalad tõmbasid tal viimase 15-20 km jooksul pidevalt krampi ja kõndimine oli väga vaevaline. Siis oli isegi kahju teda sellises seisus stuudiosse kutsuda, aga ta oli nõus tulema ja tegu on ikkagi väga sümpaatse spordimehega, kes võtab alati endast maksimumi välja ja teeb nii ka konkreetselt endale liiga. Kui sa oled selle hetke juures, kuidas peale 20 aastat ta ütleb, et see oli tema viimane täispikk Ironman, siis see oli ausalt öeldes päris eriline hetk, mille nimel kommentaatori või ajakirjaniku tööd ongi päris äge teha.

Margus: Meeskond, kellega seda kõike tegime. Me ei tunnegi ju üksteist õieti. Ivariga nägime esimest korda, kõik kes tegid kaamera- ja produktsioonitööd, ma ei teadnud ühtegi inimest. Meil polnud ühtegi koosolekut, aga suutsime kõike teha professionaalselt ja aja jooksul parandada.

Kuidas söömise, joomise ja vetsus käimisega lood olid?

Ivar: Üldiselt väga nende peale ei mõelda, kes stuudios istuvad. Hea, kui vesi tuuakse, aga korraldajad olid ikka meie peale ka mõelnud. Juua toodi, kaks korda päevas oli toitlustamine. Kell kolm ja kell kaheksa toodi sooja sööki ja niksi-näksi ka ikka sai. Sel korral saab väga rahul olla. Välisvetsud olid ja seega üritasin käia nii vähe kui võimalik ja nii palju kui vajalik. Mõned korrad pidi käima, aga eriti ei viitsinud tuiata peldiku vahet.

Margus: Ega pealtvaataja ju ei istu seal 15 tundi, inimene vaatab äkki tunni, kaks, ehk kuidas pakkuda talle parim osa. Peab olema ju kogu aeg hea ning selle pärast tegime Ivariga vahetusi ning juba see väike paus andis võimaluse end koguda ja järgmine etapp välja mõelda. Aga söömisega – mina sõin hommikul võileiva ja jõin kohvi kella kuue ajal ning õhtul jälle kuuest. Palju siis inimesel vaja on, inimesel pole väga palju vaja.

Kommenteerimismaraton on läbitud, ehk järgmisel korral ise rajale? Raivo E. Tamm sai ju hakkama!

Ivar: Absoluutselt, ma võtsin finišist ka ühe medali enda kätte, et näidata stuudios ja see oli tõeliselt ilus. Sellise asja nimel võiks isegi teha, kui suudaks mingi murdepunkti ületada, siis oleks päris äge. Marko Albert tahab omale häid õpilasi saada, ma olen küll natuke vanem õpilane, aga miks mitte.

Margus: Kui ma seda kõrvalt näen, siis ongi tunne, et olen kogu aeg rajal! Tegelikult ju see koormus häälepaeltele, kui üritad emotsiooni edasi anda ja ei räägi normaalse häälega, vaid pingutad, siis see on raske. Raivo E. Tamm on  jub öelnud, et talle meeldivad hullud ettevõtmised ja kui kõne tuleb ning keegi ütleb, et nüüd pole midagi, lähme võtame 16 Setumaa tippu ära, siis mine tea, teeme ära!

PÄEVATOIMETAJA

+372 5199 3733
online@ohtuleht.ee

TELLIMINE JA KOJUKANNE

+372 666 2233
tellimine@ohtulehtkirjastus.ee

REKLAAM JA KUULUTUSED

+372 614 4100
reklaam@ohtulehtkirjastus.ee