ÕL BERLIINIS | Kivistik: hea meel, et ajalooraamatutes on uus nimi

Mehe enda sõnul polnud täna muud võimalust, kui rekord joosta, sest esimese eeljooksu tulemused olid head. „Eks ma isegi lootsin, et saab kergemini finaali. Esimese jooksu tulemused olid teada – kui alla 8.30 ei jookse, pole finaali asja. Täna ei saanud aeglasemalt joosta,“ rääkis Kivistik võistluse järel. 

„Ausalt öeldes olin oma edasipääsus üsna kindel. Ma pole enam 20aastane poisike, kes kogemusi hangib. Olen võistlustel käinud küll ja ei tulnud siia asjata. Eesmärk oli Mahiedine Mekhissi-Benabbadi järel joosta, sest tema finaalikohas võis kindel olla. Ta on tark jooksja ning mul õnnestus tal sabas püsida.“

Finaal toimub neljapäeval ning Kivistik usub, et see on taastumiseks piisav aeg. „Praegu on enesetunne isegi hea. Viimasel kahel ringil pidi kõvasti jooksma küll, kuid finaalini on üle 48 tunni aega. Tuleb taktika välja mõelda.“

Takistusjooksu Eesti rekord püsis muutumatuna lausa 47 aastat. Ilmar Ruus läbis distantsi 1971. aastal Moskvas 8.29,6. Kivistiku isiklik rekord oli enne tänast 8.32,23. 

„Kui 2012. aastal esimest korda EMile tulin, siis räägiti, et peaks Eesti rekordi üle tegema. Ütlesin toona, et teen seda juba järgmisel aastal. Aga näed, nüüd on juba 2018 – aeg lendab! Eks mul on neid häid jookse varemgi olnud, aga veidi on õnnest, tervisest ja vormist puudu jäänud,“ arutles ta. 

27aastane sportlane tunnistas, et tal on hea meel ajalooraamatusse pääseda.„Noorena see rekord mind ei häirinud, aga viimastel aastatel olen küll mõelnud, et kui mina seda praegu üle ei jookse, siis järgmisel kümnel aastal ei tee seda kindlasti keegi. Hea meel, et ajalooraamatutes on uus nimi.“

Alates tänasest saab Kivistik end nö tõeliseks takistusjooksjaks pidada: „Kui odaviskes on 85 meetrit selline tulemus, kus nooleviskajast saab odaviskaja, siis takistusjooksus on samaväärne aeg 8.30, kus terad sõkaldest eraldatakse.“