VIDEO | Raudmees Raivo E. Tamm: väga halb oli olla, mulle kutsuti kiirabi, aga see ei jõudnud kohale ja otsustasin edasi joosta! (29)

Ironmani distants tähendab 3,8 km ujumist, 180 km jalgrattasõitu ja 42,2 km jooksu. Näitlejal kulus distantsi läbimiseks 14 tundi. Kuigi mees on Ironmani-järgsesse perioodi võtnud vabad päevad taastumiseks, on Raivo üllatunud, et lihased ei valuta ja enesetunne on hea. "Meil käib suvel seriaalide filmimine. Aga ma ütlesin, et mind nendel päevadel kindlasti pole, sest teadsin, et olen kange ega saa trepist alla ega üles. Aga midagi sellist pole," lausus mees. "Tegelikult oleks võinud vabalt ka filmima hakata." Raivot üllatab see, et taastumine on nõnda valutult on möödunud. "Nagu poleks midagi teinud."

"Ju siis treenituse tase on selline," arvab mees. Midagi sellist, mida Raivo koges möödunud aastal Otepääl pärast Ironmani poolpikka triatloni, ta ei tunne. "Siis oli tõesti nii, et pidin tagurpidi trepist alla tulema, sest edaspidi oli ikka väga valus," meenutab ta.

Ironmanile eelnes aga mitu magamata ööd. Päev enne seda võttis mees osa ka Seve Ehituse heategevusjooksust. "Seal nägin, et Ironmani käepaeltega võistlejaid polnud. Kohal oli niisama linnarahvast ja vabatahtlikke. Paljud vaatasidki mind nii, et kas ma ei peaks magama juba? Aga olin andnud nõusoleku seal osaleda. Olin teinud sotsiaalmeedias reklaamvideo ja kutsunud inimesi heategevuse nimel jooksma. Arvasin, et tegelikult oleks ilus, kui oleksin ka ise seal jooksmas. Arvasin, et kui selle jooksu ära teen, tuleb parem uni. Aga ei tulnud." 

"Enne triatloni on seda muretsemist tohutult palju. Ma ei maganud praktiliselt üldse ja hommikul vara ikkagi kuidagi vedasin end voodist välja. Ja kõik need asjad hakkasid juhtuma: meri oli üsna karge, lõpupoole tahtsid peopesad krampi kiskuda. Jalgrattasõidul lootsin, et ega ometi vihma sadama hakka, kuna jalgrattal on siledad rehvid. Aga see vihm, mis mulle rattasõidu ajal pähe tuli, seda võib võrrelda orkaaniga! Keila maantee oli kui jõgi, aga seisma ma ei jäänud," rääkis Raivo saates. 

"Kui jooksma sain, oli päike lagipähe ja arvasin, et nüüd minestan seal ära. Mul sõitis tasakesi järel ka TV6 otse-eetri mootorrattur. Kuna mul ka kell ütles äikese keskel üles, ei teadnud ma oma pulssi ega jooksukiirust. Tempo keris alustuseks ka liiga kõrgeks teadmine, et tervel Eestil on võimalus vaadata, kuidas ma jooksen. Ja ühel hetkel hakkas mul lihtsalt liiga halb."

Raivo pöördus ühe raja ääres olnud meditsiinitöötaja poole  ja ütles, et tal on tunne, nagu hakkaks ära minestama. "Siis pandi mind pikali ja öeldi, et tõsta jalad üles. Aga mul hakkas veelgi halvem – pikali oli väga halb olla. Tulin istuli tagasi ja mulle pandi soojakile ümber, et ma ei külmetuks. Samal ajal kutsuti ka kiirabi, kes jälgiks pulssi. Aga sel hetkel tundsin, et mul hakkab juba parem." Kiirabi ooteaeg tundus mehe jaoks tohutult pikk ja Raivo oli kindel, et kui masin ükskord ka saabub, ei lastaks teda enam rajale. Samasugust kogemust oli Raivo tundnud ka Tartu linnamaratonil, kui tal halb oli hakanud. Seal soovitati tal samuti võistlus pooleli jätta. Aga mees pidi jätkama, et aru saada, mida tähendab Ironmani läbimine. 

"Tundsin, et mul hakkab juba parem. Teadsin, et on võimalik edasi liikuda. Lubasin, et ma ei jookse, vaid kõnnin. Aga pooleli ei jäta. Paljud kaasvõistlejad elasid kaasa. "Aeg ei ole tähtis, liigu edasi ja ära pooleli jäta. Sa oled selle jaoks nii palju tööd teinud," laususid sõbrad ja kaasosalejad mehele.

Raivot innustas ka teadmine, et ta on nii-öelda hea eeskuju ega saa nii kergelt lõpetada. Raivo meenutab seda momenti, kui ta ületas finišijoone ja see, kuidas Tallinnas kaasa elati, oli näitleja arvates märkimisväärne. " Ma olen meeletult tänulik inimestele, kes kaasa elasid. Nii Ain-Alar Juhansonile, Kalev Kruusile, perele ja kallile ämmale, kes on võimaldanud ja hoidnud poega, kui ma olen trennis olnud. Ironmaniga olid seotud ka Raivo tütar ja abikaasa, kes aitasid vabatahtlikena. "Nad olid sama väsinud, kui mina," lausus mees.

Täispikka raadiosaadet kuula SIIN.