56-aastane Cruise on justkui keskeakriisiga tegelev mees, kes uue kalli auto asemel otsustab võtete ajal ise kõige hulljulgemaid kaskadööritrikke teha.Foto: Outnow.ch
Film
9. august 2018, 10:56

ARVUSTUS | „Võimatu missioon: tagajärjed“ ehk Tom Cruise'i plahvatuslik keskeakriis (3)

„Võimatu missiooni“ filmiseeria on minu jaoks üpriski kaugeks jäänud. Märulifilme on üleüldse nii palju, et igaühe pulsil sõrme hoida ei jõua. Ometigi on Tom Cruise suutnud rohkem kui 20 aastat kinoekraanidel püsida, samas kui minul meenub seeria kõikide eelmiste filmide kohta ainult kaks konkreetset stseeni. Aga see selleks, eksole. Me tulime siia ikkagi sellest kõige uuemast linateosest rääkima!

Ja teate, mis? See oli päris kuradima hea.

„Võimatu missioon: tagajärjed“ (mille nimi jätab mulje, justkui oleks see välja nopitud suvalisi sõnu täis ämbrist) ilmus esmalt teisel pool Atlandi ookeanit ning koheselt hakkas internet kihama. Ülevoolavalt positiivsed arvustused tungisid sisse nii ustest kui ka akendest ning kui need suleti, et voolu peatada, hakkasid kiidusõnad imbuma läbi seinapragude. Olgem ausad, isegi minul tekkis huvi. Muidugi mängis siin väiksemat rolli ka see eelnev tants Henry Cavilli vuntside ümber, mille eksistents andis aluse ajaloo kõige kohutavamale võlts-ülahuulele.

Igatahes.

Ethan Hunt ning tema Lustakad Semud™ on tagasi, et ära hoida järjekordne terrorirünnak. Nimelt on valedesse kätesse sattunud tibake plutooniumit, mis on vahva vahend tuumarelvade kokkukeevitamiseks. Ei pea vist kolm korda ütlema, et panused on suured ning kui Ethan Hunt ning tema Lustakad Semud™ toda äärmiselt ohtlikku (järjenumbriga 94) keemilist elementi kurjamite käest õigel ajal kätte ei saa, leiab aset nii mõnigi suuremat sorti kõmakas. Ühesõnaga, istmik on majas.

Lisaks kummitavad Ethanit ka vaimud minevikust (ehk siis tegelased seeria eelmistest osadest), aga õnneks ei pea vaataja palju pead murdma, sest suurem osa varasematest sündmustest suudetakse enam-vähem arusaadavalt presenteerida ning väga palju segadusehoos kukalt kratsima ei pea.

Välja arvatud siis, kui see ka reaalselt sügeleb.

Üks kõige üllatavamaid asju kogu teose juures on aga asjaolu, et see on niivõrd… puhas. Märulistseenid on metoodilised, justkui joonlauaga mõõdetud. Kaameranurgad on taotuslikult mitmekesised, garanteerides selle, et vaatajal ei hakka igav, noh, vaadata. Tegemist on ääretult ilusa filmiga ning neid sõnu on praegu isegi pisut veider enda ekraanil vastu vaatamas näha, sest baastasandil oleks justkui tegu täiesti tavalise ajuvaba märuliga.

Aga vaat kus - antud žanri puhul tavapärase „vaata ja unusta“ valemi asemel tahaksin iga kaadri enda mälusoppidesse talletada ja kunstilembelistele sõpradele sõrmega neerudesse surkida, et nad oma tagumendid kinotooli asetaksid. Ärge muretsege, täisverelist avant-garde kunstiplahvatust pole mõtet siiski karta. Ekraanil on verd, jagatakse maksakaid, sõidetakse kiirelt autodega ja kõike seda ülistiilselt.

Kui rääkida miinuspooltest, tahaks kive visata eelkõige linateose 2,5-tunnise pikkuse kapsaaeda. Mitte et tänapäevased kinoeeposed oma mahult tavapäraselt lühemad oleksid, aga väiksema põie omanikud olgu hoiatatud – sel korral vist ei tasu popkorni kõrvale suurt Cocat võtta.

Samuti on mõned üksikud stseenid niivõrd ontlikult rumalad, et tekib tahtmine isiklikult stsenarsitile kirjutada ja aru pärida, et mida kuradit ta öelda tahtis. Õnneks vabandab need momendid ühel või teisel moel välja, sest leevenduseks visatakse vaatajale hambusse kamaluga pööraseid süžeepöördeid, mille jaburus on omaette nauding.

Ja noh, kasvõi selle pärast tuleks kõnealusele filmile teatud aupaklikkusega läheneda, kuna Tom Cruise saab juba nelja aasta pärast 60, aga ikka ta turnib katustel ja ripub helikopterite otsas!