Gerd Kanter. Foto: Martin Ahven
Kergejõustik
9. august 2018, 12:31

Lapsepõlvesõber: aitäh, muinasjutuprints Gerd!

Ootasin kaua seda hetke, sõber. Ootasin ja natuke kartsin kah. Täna (eile õhtul – toim.) ma siis kirjutangi. Muinasjuttu, nagu mu 8-aastane tütar mult alatult (issi-mis-teed?) välja pinnis, kui istusin hetk tagasi Saaremaal, Kaalis, väliterassi pimedusse, lootes üksiolemist leida, ja asusin läpakavalguses vaikselt askeldama. Hetk tagasi kolis ta siia oma tekid ja madratsid ning jälgib hoolega, mida teen. See on minu esimene sellesuvine puhkusepäev ja taaskohtumine lastega üle mitme nädala. Hea küll, olgu siis muinasjutt. Muinasjutuprints Gerd Kanter kolis minu ellu üsna varakult, Vana-Vigala algkoolis. Tallinnast tulnud poiss saabus tagasi vanavanemate maale. Siiski pidi ta läbi tegema kõik need kooli sisseelamisraskused, milles mina olin aasta-kahe taguse kogemuse võrra juba rikkam, kuivõrd ma ei käinud lasteaias ja liitusin selle pundiga alles koolis. Ja ma ei saa öelda, et teda neis katsumustes just liigselt aidanud oleks. Aga kuna ta asus elama Vana-Vigala Jaama asumisse,

Aga ega keegi seda eriti väga ei näinud. Isa Jaanil olid võibolla mõned lootused, aga ta lasi poisil olla. Poiss sisustas oma vaba aja koos minu ja sõpradega, kolades mööda metsi ning ehitades onne. Kunagi viienda klassi paiku tuli meile uus kehalise kasvatuse õpetaja, kes tegi meile, Vana-Vigala poistele, esimese PÄRIS trenni. Korvpall, otseloomulikult! Sel ajal elas terve Eesti korvpalli-Kalevi eduloole kaasa. Üheks motivatsioonipaketiks olid ka külastused Tallinnasse, Kalevi spordihalli. Ma kindlasti ei alahindaks neid emotsioonipauke muinasjutuprintsi arenguteel. Aga neist külaskäikudest oli abi kogu Vana-Vigala kossutiimile – Rapla rajooni põhikoolide võistlustel olime me tollal ikkagi kuratlikult surmavad ja seda peamiselt duhhi pealt. Me olimegi üks sada protsenti korvpallile elav punt, muinasjutuprints Gerd nende seas....
Meenub üks jaanuarihommik aastast 1991, vist oli laupäev ja hommikune trenniminek; meie väike Jaama delegatsioon sammumas mööda kahekildist rada, ise samal ajal täiest kõrist üürates „LIETUVA! LIETUVA!”. Meil Jaama poisikestel oli nutt kurgus, sest ajad olid ärevad ja Leedu vajas toetamist, samas trenn tegemist. Aga me saime neist aegadest omamoodi aru ja elasime oma armastust, viha ja lootust välja „Lietuva” karjudes ning hiljem trennis rassides.

Umbes seitsmenda klassi paiku tuli ärev sõnum, et meie esitsenter käis Tallinnas TSIKi (Tallinna Spordiinternatkooli) katsetel. Muinasjutuprints Kanter üritas meist lahkuda! Õnneks TSIKi otsustajapersoonid ei tabanud korvpallitalendi täit palet ning sellega tehti suurejooneline kingitus Eesti kergejõustikumaastikule ja Eesti rahvale üleüldiselt. Kanter jäi sõprade rõõmuks Vigalasse. Arvan, et Kanter oleks puhtalt oma tahtejõuga murdnud end korvpallurina lõpuks Eesti koondise ääremängijaks, aga kogu respekti juures, ei enamat. Tema lõplik visioon NBAst jäänuks ikkagi vist pisut kaugele...
Pärnu-Jaagupi keskkoolis jätkusid – nüüd juba minu pinginaabri – sportlikud tuhinad algselt endiselt kooli korvpallimeeskonnas, kohast, kust mina olin ennast oma puudulike oskuste tõttu esimese hooaja lõpuks distantseerinud. Muinasjutuprints Kanter müras edasi. Okei, NBA-pallurina ta ilmselt ennast enam ei näinud, aga midagi pidi ju tegema.

Minu jaoks saabus üllatus ühtedelt Pärnumaa koolinoorte meistrivõistlustelt (kus ma loomulikult ei osalenud), vististi 10. klassi lõpus. Noorsportlane-muinasjutuprints Kanter oli täiesti ootamatult võitnud 100 meetri jooksu ja kettaheite. See, et ta lühikest maad kiiresti jookseb, ei tulnud mulle üllatusena, aga kettaheide... Tema isa Jaani ponnistused ei olnud mulle suuremat muljet avaldanud, aga mingi Pärnu treener vist nägi mõnda heidet ja Gerdi potentsiaali. Ehk asjassepühendunud mäletavad Gerdi huvi lühikeste radade vastu? Kui Gerd võitis Pekingis olümpiakulla, alustas ta oma auringi just 100m stardipakkudelt ja seal oli väike tagasivaade ning respekt minu silmis ka sellelesamale Pärnumaa võistlusele...

Pärast „Pärnusse kolimist” nägingi ma kaks aastat Gerdi peamiselt hommikul Vigalas, pärast väikest rattaretke koos minuga bussi peale kobimas, tunnis enda kõrval, peale tunde Pärnusse trenni jooksmas, õhtul hilja minu maja kõrvalt taas ratast võtmas ja siis jälle järgmisel hommikul kõike seda kordamas. Miks üks inimene seda endaga teeb? Samas Gerdi teades ei tekkinud mul hetkekski seda küsimust.

Spordireporterid armastavad korrata, et „Kanter on erakordselt pühendunud sportlane”. Ilmselt kõik head sportlased natuke on. Aga nüüd, kus mu usin valvur pärast rohkem kui tunniajast passimist kõrvalmadratsil natuke tuttu jäi, julgen öelda, et „FAKKJEE, Kanter ongi selline!” Juba lapsepõlve onniehitajast ja korvpallurist saati! Ta küll ilmselt ei jaksa ära süüa kõiki neid virtuaalseid võileibu, mida Eesti teised maailmameistrid talle pakuvad, aga tal on süda jätkuvalt omal kohal.

Muinasjutukangelane Gerd ei erine oluliselt sellest sellist, kes omal ajal Tallinnast Vigalasse meile seltsiks tuli. Gerd ongi natuke selline tegelane, kes lihtsalt tuleb oma tulemust tegema. See, et tema tippsportlase tee EMi viimase katsega lõppes, ei ole kurvastamise, vaid pidutsemise koht. Neid noori hulle ju ei püüa, aga vanameeste klassis tehti puhas töö ja Robert Hartingul on hetkel põhjust nutta küll. Kuradima äge võistlus oli, Gerd! Aitäh!
See on minu tribuut sulle, Gerd. Nägin sind kõigi nende aastate jooksul tribüünilt tipptasemel võistlemas vist ainult korra. Ja meie jututeemad „jalgpall vs muu spordirahastus” võiksid jätkuda ilmselt lõputult. Aga märk sinu kui spordilegendile lahkumisest suurest spordist võiks olla ka see, et ajakirjanik Ott Järvela jagas sinu saavutusi lehel, mis on eranditult broneeritud jalgpallile. Siinkohal on liigsed sõnad kohatud...

Aitäh, Gerd!

Lõpetangi muinasjutu. Laps magab juba toas. Ja kui ta üles pole ärganud, siis magab ilmselt hommikuni. Muinasjutuvärk, noh! Aga see mis sina, Gerd, korda saatsid, nii Berliinis kui ka varemalt, on üht hästi suurt aplausi väärt! Väärikas värk, raisk! Terve Vigala on uhke!