Liina Laasma Rio olümpial. Foto: Reuters/Scanpix
9. august 2018, 15:56
ÕL BERLIINIS | Viimaseks jäänud Laasma: nii musta stsenaariumit ei osanud ma ette näha (16)
Odaviskaja Liina Laasma jaoks läks Berliini EM täielikult aia taha: kõik kolm kvalifikatsioonis tehtud viset ebaõnnestusid ning Laasma astus iga kord meelega üle joone. Tasuks EMi viimane koht, sest kõik konkurendid said tulemuse kirja.
„Nii musta stsenaariumit ei osanud ma ette näha, kuigi olin juba enne võistlust ebakindel – hooaeg on vigastuse tõttu konarlik olnud,“ arutles ta pärast võistlust.
Tippvormi polnud ja Laasma sõnul oleks ta hea õnnestumise korral suutnud visata 59 meetri lõppu või 60 algusesse. „Õnnestmine jäi hoojooksu taha. Seitsme sammu rütm ei klappinud ja muutsime selle proovikatsete ajal üheksa sammu rütmiks. Aju ja lihased ei olnud selleks ilmselt valmis.“
Viimase katse järel jäi Laasma pikemalt mõtlema, kas lasta kohtunikel tulemus ära mõõta või mitte. Lõpuks astus ta ikkagi üle. „Mõtlesin, kas tahan seda numbrit üldse näha. Iseenda vaimujõu suhtes on seda X-i lihtsam vaadata,“ tunnistas Laasma.
Tegelikult peaksid HOOLIKALT peeglisse vaatama põrunud sportlase treenerid, juhendajad-õpetajad ning esimesena tunnistama ise endale, et tegi noore kogenematu sportlasele midagi üliolulist VALESTI.
Teiseks peaks mõtlema mida oleks pidanud teisiti tegema?
Kolmandaks juurdlema kuidas mõned noorsportlased tuleva tiitlivõistlustele ja kohe panevad, nagu Valgevene 18 aastane 100 m. tõkkejooksu neiu kes tükkaega ei taibanud, et oli finaali võitnud oma sportlastee algfaasis?
Arvaks, et meie spordielu ebaõnnestumistes on süüdi treenerite ajale jalgu jäänud treeningmetoodigad, ja teadmised.
Treeneri töötulemus on sportlase SAAVUTUSED! esimeste treenitava põrumistega oleks vaja treenerid kohe saata täiendkoolitustele, või väljavahetada, et spordiala ei saaks liigpalju sportlike tagasilööke.