Nii kaua, kuni ema lõpuks küsis: mis nad siis tegid – s*tt ütlesid! Eks ma tahtsin kangesti s*tt öelda. Sõnavara lasteaias rikastatud, vaja kasutada. Auto peale oli kirjutatud hoopis ЦИРК, aga kes see Elvas üldse nii väga vene keelt tarvitas.
Fekaaliekspert
Niisiis, kanas*tt haiseb rängalt. Hullemini kui teised karmis maaelus ette tulevad väljaheited. Võib lausa edetabeli koostada: kanas*tt, seas*tt, lehmas*tt, tükk tühja maad ja hobune. Kuigi hobune pigem väljastab linnutoitu.
Fekaalieksperdi või koprosoofi tiitlit taotlen, sest on neotseeni aegu, st lapsena, põllumajandusajakirjanikust emaga tööülesannetel kaasa tilbendatud, mainitud lojustega küll kokku puututud. Karjakutööd kah tehtud.
Mistap väimelalaste – mis see õige sõna küll oleks, praegu kõlab nagu lallallaa – mure, tuleb mitusada tuhat kana ja matab haisuga kõik elava, täitsa mõistetav. Hais haisuks, silmad võtab ka kipitama, ülipisikesed s*taosakesed lenduvad õhku. Kindlasti on midagi veel. Või vähemalt kunagi oli, et kanafarm läheneb, oli tunda ammu enne, kui paistma hakkas.
Kuigi, jah, kui kogu aeg keskkonna pärast oiata, nagu selle Tartu tselluloositehasega läks või läheb, siis, neh, läheme aga päris puhtasse aega tagasi, kivikirveste manu. Ärme üldse tee midagi. Müüme IT-d, regilaulu ja rahvalikke tantse. Mis on muidugi vindi üle keeramine.
Teadmata, puhtalt oletades, meenutaks, et meil on ju Euroopa Liit kaelas. Kuigi ise hääletasin sisseastumise vastu, tuleb tunnistada, mõnes asjas on see täitsa tore moodustis. Et ei pea viisatama, raha vahetama – kuigi ühisrahaks oleks võinud/pidanud võtma Eesti krooni kui kõige ilusama raha üldse, asi see siis Euroopa kroon peale trükkida – et on vahe, mis on juust või või ja mis on toode, näiteks. Mispärast julgeb kahtlustada, et kurjad normid ei lubaks haisupoegagi sellest kanalast välja lennutada.
Aga mis ma siit kaugelt Väimela rahvast õpetan, nagu mingi ekspert, milline sõna tuleb tegusõnast eksima.
Keegi – jälle tuleb vabandust lunida halva mälu pärast – kanalavastastest käis välja tõsiselt huvitava vastuväite. Öeldes, et kogu jutt, kuis ikka suur investeering, regionaalareng, majanduskasv ja püha paleus töökohtade loomine on jama. Ei loo see farm Väimelasse mingeid töökohti. Täpsemalt, loob küll, aga mitte Väimela rahvale. Töötajad tulevad mujalt.
Kes hakkab kanainseneriks?
Mis, kui natukene mõtiskleda, võib olla enam kui tõsi. Ega see tööstuslik kanapidamine nüüd niisama lihtne ka ole, ikka vastavat haridust nõuab. Ja võib arvata, et Väimelas ei leidu piisavalt... ee... kanainsenere?
Mitte sellepärast, et nagu ennast Kilulinna rebinud maakad põlastavad, häh, alevik, teadagi, kõik joovad poe taga Läti viina, nurmaalset tööjõudu otsi peerutulega. Eluasemelaen 30 aastaks ei tee eliidiks, teate.
Kaege, Väimela on ju kuulus koht kuulsa kooliga. Minuvanused mäletavad küll sovhoostehnikumi reklaame. Nagu on teised kuulsad kohad Jäneda, Tihemetsa, Olustvere, oh, neid on ikka pesu. Praeguseks on sest saanud Võrumaa Kutsehariduskeskus, hüva, aga eks nad kahe aasta pärast ikka sajandat koolijuubelit tähista, mispuhul ette palju õnne.
Ainult omal ajal ei õpetanud see kool kanainsenere. Suund veised, sead, sordiseeme. Ega tee seda ka nüüd, kaesin perra: ehitus, IT, mehhatroonika, metall. Mööbliõpetus ka. Mispärast võib arvata, kanadega tegelemiseks pole kohalikel lihtsalt ettevalmistust. Rääkige palju tahate mehhaniseerimisest, e-lahendustest, tarkadest farmidest, ju sinna ikka kulub inimesi, kes oskavad kaheteistkümnes keeles kireda ja teavad, kumb oli enne.
Ehk võib oletada, teadjate kohad kanalas täidavad mujalt tulijad. Ega see meie Eesti tõepoolest kuigi suur ole, lähim kanainseneride pesa on vist Tartus, asi sealt Väimelasse tööle sõita. 70 kilomeetrit, ameeriklasele või venelasele oleks see siinsamas. Tõenäosus, et kanainsener ennast Väimelasse asustab, kah kahtlane – pea kõik on ju läbi laenude sunnismaised, kus see abikaasa tööd leiab jne.
Elanikeregistrisse jäävad tüübid niikuinii sinna, kus seni, kohalik eelarve seega nende maksudest mõhkugi ei saa. Tõepoolest, erilist tolku ei tõota. Võibolla palgatakse kohalikke mingile lihtsamale tööle, need ei kao kunagi. Aga need pole ametlikult igatsetud kõrgepalgalised suurt maksutulu tõotavad tööpostid.
Tõesti – hirm suur, võimalik kasu väike. Ime siis, et inimesed pahurdavad. Kuigi, nagu selle tselluloositehase, mõnegi muuga, võibolla ei kuulata lõpuni ära.
Usun et tänapäeva ehitised vastavad ikkagi nõuetele.Parem kanala kui mõni sõjatööstus.