Gerd Kanter oma viimasel tiitlivõistlusel.Foto: AP/Scanpix
Spordiblogi
13. august 2018, 11:34

Mart Treial | Kuidas mu lugupidamine Kanteri suhtes tohutult kasvas (4)

Seoses kettaheite olümpiavõitja Gerd Kanteri (39) viimase tiitlivõistlusega meenus üks lugu.

“Mart, sa helista õhtul siis Kanterile.”

“Eee… mida!? Mina!?” imestan vastu. Mu nägu vormub koolon O-ks.

“Sina jah. Tee väike ühik teemantliiga finaaletapi eel.”

On 4. september 2014. Olen napilt üle kahe kuu olnud Õhtulehe sporditoimetuses suvereporter, kes siirdub peagi ajateenistusse. Ja nüüd selline pauk. Helista olümpiavõitjale!

Sa kuradi kurat! Aga ma ei tea kettaheitest ju midagi!? Hea küll, olen enamikke (kui mitte kõiki?) Kanteri medaliheiteid televiisorist näinud, kuid see ei lohuta. Ärevus poeb hinge. Mida ma küsin? Äkki tema küsib hoopis minult? Nii kontrolli mõttes. Et kuule, nolk, mida sa üldse asjast jagad? Mu isiklikku rekordit ikka tead?

Eee… mmm… ma ei tea. 73 midagi, vist.

See-eest oskan nimetada meite mehe kangemaid konkurente, neid piltideltki tuvastada, aga seegi ei lohuta. Tean, et kõvad mehed heidavad üle 70 meetri. Tean, et Kanter on kõva mees (olümpiavõitja ju!). Ei lohuta.

Tean veel, et on olemas siledama ja karedama põhjaga heiteringid. Et üks on vihmase ilmaga teisest kehvem. Aga kumb? Ilmselt sile. Samas, tont seda teab. Ei lohuta.

Millise tallaga jalanõusid kettaheitjad kannavad? Kas parem on vastu- või taganttuul? Hoopis tuulevaikus? Millised lihased on tähtsaimad? Tehnikast rääkimata…

Mis tehnika!? Kurat, ma ei tea isegi peast ütelda, kui palju ketas kaalub! Ega kui suur see on. Või mis materjalist. Ma pole seda kunagi käes hoidnud. Kivi kehalise kasvatuse õpetajate kapsaaeda? Ei tea, ei lohuta.

Hakkan kiiruga vanu artikleid lugema. Minu ainus lootus. Ahmin tähemärke ja kritseldan puhuti mõne küsimuse paberile. Ei, äkki see jätab minust rumala mulje. Tõmban parem tolle maha ja mõtlen midagi uut. Aeg-ajalt saadan närvilisi pilke kellale, et mitte õiget helistamisaega maha magada. Mehega olevat kokkulepe olemas, et püüame vestelda teel Brüsseli lennujaamast hotelli.

On aeg. Telefon pihku, märkmik kaenlasse ja toimetuse intervjuuputkasse minek. Süda puperdab nagu enne esimest armastusavaldust. Kui mul oleks pulsivöö, näitaks see punast. Peatu!

Ei, pole variantigi. Kell on hiline ning leht valget laiku ei salli. Ei aitaks ka kõrvavalu, mis mind 3. klassi jõulunäidendist päästis. See kõne lihtsalt tuleb ära teha.

Võtan kergelt klaustrofoobses putkas istet. Sisustus on minimaalne. Tool, laud ja igivana lauatelefon. Pakun, et Beebilõusta kongi 32 kuupi teeks siinsele ruumalale silmad ette.

Trükin 5, 6 ja ülejäänud kuus numbrit telefoni. Enda mobiili, mitte laual lesivasse muuseumieksemplari. Hingan sügavalt välja ja laksan end ergutavalt nagu hüppeks valmituv Ksenija Balta. Et siis olümpiavõitja Gerd Kanter. Ohhohhoo! Sõrm vajutab rohelisele torule.

Kutsung venib nagu kunstiajalootund. Pulss põtkib jätkuvalt punases. See kõne on raudselt ebatervislik, jõuan veel mõelda…

“Halloo, Gerd kuuleb!” ütleb reibas hääl mu kõrva.

“Tere, Gerd! Mina Mart Treial Õhtulehe sporditoimetusest. Kas leidub mõni minut?” värisen vastu. Nüüd muljub paaniliselt tukslev süda raudselt juba roideid.

“Ikka!” hõikab ta rõõmsalt.

Esimene ehmatus hajub. Kogun end viivu ja hakkan otsast küsima. Ning Kanter muudkui vastab. Asjalikult ja kaalutletult. Nagu oleksime juba aastaid koostööd teinud.

Ei mingeid kontrollküsimusi. Ei mingit üleolevat suhtumist noorreporteri (või lapsajakirjaniku, kui soovite) suhtes. Täielik professionaal. Mõni minut hiljem tänan teda intervjuu eest ja soovin homseks edu. Kanter tänab vastu.

Tehtud!

Sahmakas külma õhku kargab näkku, kui kambriuksest koridori astun. Töölaua juurde on kümmekond meetrit jalutada. Ei olnudki nii hirmus, mõtlen tee peal särasilmi. Vastupidi, täitsa meeldiv oli. Ilmaaegu kartsin! Naeratan endamisi, võtan istet ja asun kirjutama.

***

Ausalt öelda ei mäletagi, kas mul on hiljem olnud veel au (justnimelt au, sest mida muud nii tituleeritud mehe intervjueerimine on?) Kanteriga vestelda või mitte. Aga too kogemus oli niivõrd meeldejääv ja meeldiv. Ilmselt seetõttu, et esimest korda tundsin intervjuu eel ebainimlikku närvi, mis, nagu hiljem selgus, oli täiesti põhjendamatu.

Respekt olümpiavõitja suhtes kasvas sel õhtul tohutult. Üks asi on olla tubli sportlane, teine aga normaalne mees. Kanter on mõlemat. Oli vägev karjäär. Aitäh, legend! 

Ahjaa, kui kedagi huvitab, mis jutuajamise tulemusena sündis, siis see artikkel on siin