TÕSISED TEEMAD JA MUDILASED: Siim Kera (vasakult), Endla Vaher, Anna-Liisa Sutt ja Jorgen Matsi oma lastega. Foto: Stanislav Moškov
Spordivaria
15. august 2018, 00:05

Õhtuleht lahkas Paide arvamusfestivalil spordis valitsevaid tabusid - räägiti nii söömishäiretest kui ka menstruatsioonist.

"Tean oma sportlaskarjäärist inimesi, kes on end seepärast tapnud, et nad on üksi ja pole kellegagi rääkida." (50)

Sportlased on miljonite iidolid. Keha viimse piirini viinud imeinimesed. Vähemalt nii me arvame ja seetõttu läheb sageli meelest, et musklifassaadi taga on täiesti tavaline inimene täiesti tavaliste rõõmude ja muredega.

Arvamusfestivalil Õhtulehe telgis tõmmati saladuskatet sporditabudelt. Vestlesid Õhtulehe sporditoimetuse juht Siim Kera (SK), endine võrkpallur Anna-Liisa Sutt (ALS), fitness-sportlane Endla Vaher (EV) ning spordipsühholoog Jorgen Matsi (JM). Järgnevalt väike valim räägitust. 

SK: Enne olid siin heki taga kaks naist, kes vaatasid, mida arvamusfestivalil kuulama minna ja neilt kõlasid sellised sõnad: „söömishäired – ei taha!“. Nad kõndisid minema ja neid see teema ilmselt natuke hirmutas.

ALS: Ma ka ei tahtnud söömishäireid (naerdes - toim.).

SK: Ilmselt keegi ei taha. Anna-Liisa, sinu elu valitsesid 12 aastat toitumishäired, oled sa nüüd sellest täiesti vabanenud?

ALS: See on üks küsimus, mida küsitakse igal pool. Number üks asi, mida tahetakse teada saada, kas olen nüüd terve? Minu vastus on alati üks, ei saa öelda „ei“ ega saa öelda „jah“. See on eluaegne võitlus, võitlen iga päev enda elu eest ja täpselt nii karm või hea see vastus ongi. [---] Arvan, et kuni elu lõpuni ei saa öelda, et olen täiesti terve. Enne kui sinna karusselli peale minna, tulekski selle peale mõelda. Minu hingemissioon on teha ennetustööd. Kui juba oleme karusselli peal, on sealt maru-maru raske tervena maha tulla.

SK: Kuidas sa karusselli peale sattusid ja milline sinu igapäevane sportlaselu oli, kui haiguse all kannatasid?

ALS:  Enne ütlesid, et on selline teema, millest väga sportlased avalikult ei räägi. Mina võtsin algusest peale selle lähenemise, et räägin avatult ilma ilustamata, ilma suhkruvatita, toon ekstreemsed näited välja. Söömishäired kestsid põhimõtteliselt terve aja, kui profina mängisin. Tavapäev võis olla selline, et hommikul ärkasin, ei söönud midagi, läksin trenni – esimene trenn oli kell 8 hommikul –, tulin trennist tagasi, sõin, oksendasin, läksin magama. Siis oli teine trenn, pärast seda võib-olla midagi natuke sõin, oksendasin välja, läksin magama, ja tuli kolmas trenn. Nii päevast-päeva, nädalast-nädalasse ja kuust-kuusse. [---] 

Kuidas karusselli peale sain? See on põhjus, miks olen selle hingemissiooniks teinud. See oli keskkooli viimane klass, eksamid käsil, hästi stressirikas periood, sest kooli nagunii sportlased ei jõua, lisaks naistekoondisega mängud, rannavõrkpalli ettevalmistus, oli vaja kodu- ja noorteklubi eest mängida. Hakkasime just esimest korda elus jõutreeningut tegema, olin 18 ja korralik jõutreening tuli peale. Naturaalselt olen suhteliselt pikk ja pikkade jäsemetega ja ilma trennita selline kõhna, aga siis hakkasid kõik vormid välja tulema. Puusad ja käed läksid laiemaks, rind tuli ette. See (põhjustaja) oli üks lause, mis mu ema, kes oli tol ajal mu treener, autoriteet ja A ja O, ütles.

Mul on see päev täpselt meeles – mis autod väljas seisid, kuidas puulehed liikusid. Tulin koolist koju, ema oli teinud toitu, see oli kartul ja hakklihakaste. Võtsin ühe portsu – teadsin, et mul on viie tunni pärast trenn – ja läksin sõin selle teleka ees ära. Tundsin, et tahan veel süüa, läksin uuesti kööki ja kui hakkasin köögist välja minema, olin seljaga ema poole, ta tegi samal ajal mingit dieeti, ütles ema: „Anna-Liisa, kas sa oled oma tagumikku vaadanud, sa hakkad suureks minema.“.

See oli minu jaoks see hetk, et autoriteet mulle sellise lause ütles. Sel hetkel ei teadnud ma midagi söömishäiretest, ei teadnud buliimiast ja anoreksiast. Minu jaoks on siiani müsteerium, kuidas teadsin minna ja endale näpud kurku panna. [---] Sealt see lahti läks ja kahe nädalaga võtsin vast kaheksa kuni üheksa kilo alla. Lõpetamiskleiti ostes olin XS suurus, muidu kandsin XL riideid.

Pärast sportlaskarjääri lõppu tekkis Anna-Liisa Sutil (paremal) identiteedikriis. Kõige mustemast august aitasid ta välja koerad, keda tal on kolm.  Foto: Stanislav Moškov

SK: Jorgen, on see tavaline algus?

JM: Selles suhtes küll, et tihti selle haiguse all kannatavad inimesed mäletavad selgelt algushetki, mis on väga tihti seotud sellega, et keegi, keda on tajutud autoriteetsena, on teinud mingisuguse kommentaari, on kuidagi välimust kommenteerinud.

ALS: Meil on emaga olnud sel teemal siiamaani väga tuliseid jutuajamisi. Meil on omavahel veel palju lapitada. Küsisin, kas mäletad, mida mulle ütlesid ja kuidas see mulle mõjus. Ta ütles seepeale lause – põhjus, miks tahan ennetustööd teha – „aga ma ei mõelnud seda nii“. Saan südamest aru, et ta ei mõelnud, et see paneb käima selle 12aastase põrgu, mis minu jaoks reaalselt oli põrgu. Siiamaani ütleb, et enda peas tegin selle asja suuremaks.

JM: Aga tihtipeale eelnevad ametlikule haiguse kulule mingid soodumused. Anna-Liisa ütles ka, et ta ema pidas dieeti. Ilmselt pidas ka varem. [---] Praegu oleme jõudnud sinna välja, et ongi patsiendid, kes räägivad oma vanematest ja mäletavad, et nad pidasid kogu aeg dieeti. See on kurb. [---]

SK: Endla, fitness-sporti võhikupilguga vaadates võiks arvata, et seal esineb palju selliseid probleeme. On see nii?

EV: Jah, väga palju esineb. Alustaks sellest, et olen võimlemistaustaga. Kui olin väga noor, siis treenerid hakkasid meid sõimama paksudeks ja elevantideks ja et küll maandume raskelt ja küll oleme sajakilosed. Hakkas juba siis, kui olime kaheksased, võib-olla isegi varem. [---] Sa võib-olla siis ei tea, mida see tähendab, aga jõuad ikka, kus sa hakkad sellest aru saama ja siis sul hakkavadki need probleemid. On väga palju eksvõimlejaid, kes on olnud minu head sõbrannad ja kes on pidanud selliste probleemidega olema ega teagi, kas nad on terveks saanud. [---] 

Mul vedas. Kui olin noor, olin väga peenike tüdruk, ei olnud üldse jõuline. Olin 18, kui treener mulle esimest korda ütles, et mina olen paks, aga olin õnneks väga tugeva iseloomuga ega lasknud sel end häirida ja mulle kuidagi ei mõjunud see nii nagu teistele. Kui lõpetasin võimlemise ära ja läksin fitnessi, sain alles aru, mida söömine tähendab. 

Võimlemise ajal sõin igasugu asju, pärast trenni võisin kõike süüa, mis kätte sattus. Fitnessis reaalselt hakkasin väga korralikult toituma. Kui võistlus kätte jõudis, tuli maha võtta ja maha võtta. Pärast igat võistlust ütles tolleaegne treener, et kuidas ma ei tohi süüa, hoia suu kinni, tuleb veel rohkem alla võtta. 

Ükskord mu elus on kodus olnud selline hetk, kui sõin ja siis mõtlesin, et oi-oi, sõin liiga palju. Läksin ka vetsu ja proovisin näppe kurku ajada, aga ei tulnud välja, ei osanud. Samal hetkel, kui seda tegin, sain aru, et see pole see, mida tahan. Pärast seda hakkasin ise teadlikumalt oma keha kuulama. Ei kuulanud enam seda, mida treener pärast võitlust ütles.

SK: Treenerite teadlikkus tundub üsna ümmargune null olevat.

ALS: Mäletan oma nooruspõlvest, mängisin tol ajal väga karmikäeliste treenerite all… 14-18aastased tüdrukud on väga-väga tundlikud kaalu teema osas. Meid reastati ka järjest kaalu peale ja öeldi, et „sina pead maha võtma ja sina pead maha võtma ja sul on sealt natuke üle“. Üks asi, mis meelde jäi – keegi ei öelnud, kuidas seda tervislikult teha. Kui ütled 15aastasele tüdrukule, et pead kaalus alla võtma, siis mida ta teeb? Ta lõpetab söömise ära või võtab Cosmopolitani ja vaatab, kuidas nädal ajaga kümme kilo kaalust alla saada – mul tulevad karvad püsti, et meedia ei võta mingit vastutust. Seda mäletan väga hästi, treenerite roll on selles väga oluline.

EV: Meil ka võimlemises ja fitnessis treenerid ütlevad, et sa pead alla võtma, sa pead olema selline ja selline. Kuidas see tervislik oleks, ei seleta keegi lahti. Treeneritest oleneb nii palju, nad peavad vastutuse võtma. Kui juba ütled (et võta alla), siis pead sellega tegelema.

ALS: Kõige lihtsam ongi öelda, et „võta alla“ ja kui probleem käes, siis (pühib demonstratiivselt käed puhtaks – toim.) öelda, et pole minu probleem. Olen sellist suhtumist väga palju näinud.

JM: Tahtsin lisada, et kui vaadata, mida selle vastu üldisemalt teha võiks, siis meil on päris head uuringutulemused Norrast, kus mõni aasta tagasi viidi läbi pikaajalisi sekkumisprogramme, mis seisnesidki selles, et spordikoolides tehti treeneritele koolitusprogramm. [---] Juhuslikult valiti, et osas koolides tehti treeneritele koolitusi, osas mitte. [---] Isegi sellised üldised või pinnapealsed… mõned koolitused aastas treeneritele, kus lihtsalt räägitakse, mis need söömishäired on, kuidas need tekivad, kuidas neid ennetada, seal olid reaalsed tulemused, et nende treenerite käe all, kes olid koolitusi saanud, oli sportlaste hulgas vähem söömishäireid.

[---]

SK: Miks sellest teemast nii vähe räägitakse? Sportlased avalikult teemat ei lahka, kuigi mulle alati tundub, et kui on mure ja kui sa näed, et kellelgi teisel on ka, siis see aitab teisi hädasolijaid.

JM: Anna-Liisa on positiivne näide, et julgeb rääkida ja väga-väga hea, et räägib, aga tihtipeale – eriti kui probleem algab teismeeas, mil sportlasel on enesehinnangu ja identiteediga raske –, ei kiputa rääkima, et vaat, olen veel selle asjaga hädas. Üritatakse viimase piirini välist tugevust näidata. Vaimse tervise probleemid on sellised, mida on väga raske mõista, kui pole ise kurssi viinud või pole isiklikku kogemust läbi enda või lähedaste. Keegi, kes pole kunagi söömishäiretega kokku puutunud, ei mõistagi, kuidas keegi tunneb end halvasti, sest sõi liiga palju.

[---]

SK: Anna-Liisa, sina oled ka öelnud, et tead Eestis palju sportlaseid, kel sama mure on. On nad sulle öelnud, miks nad oma probleeme ei taha avalikkusega jagada?

ALS: Häbi. Sellepärast, et meist (sportlastest) ikkagi maalitakse kindel ja tugev identiteet, kellele vaadatakse alt üles. Ma tean väga-väga kõrgel tasemel sportlasi, kellel on samasugused probleemid ja ma küsisin isegi enne arvamusfestivali, et kas äkki oleksid nõus tulema rääkima, aga nad ei ole nõus. Pigem on see häbitunne. Ma mäletan, et üks väga tavaline lause oli, et hakka normaalselt sööma, mis see ära ei ole, et tee normaalsed söögid valmis ja hakka normaalselt sööma (naerdes – toim.). Praegu saan juba naerda selle peale, aga sel hetkel, kui oled augus, tundub nagu rusikalöök kõhtu.

SK: Jorgen, pööritasid selle „hakka normaalselt sööma“ lause peale silmi.

JM: See ei ole üks-ühele võrdlus, aga sama nagu öelda alkohoolikule, et ära joo siis. See ei käi niiviisi. [---] Üks asi on häbi, teine on hirm selle ees, et kui on sportlase identiteet, siis kuskil kuklas kardetakse, et efektiivne ravi võibki tähendada sportlaskarjääri lõppu, kuigi seda tähendab ka spordi tegemine söömishäirega.

[---]

ALS: Ma mäletan, et lükkasin oma ravi algust edasi juba seepärast, et teadsin ette, et pean jääma haiglasse ega saa trenni teha. Paanika, et pean sööma, ei saa trenni teha ja lähen kohe paksuks. Esimest korda, kui sattusin psühhiaatriakliinikusse, olin kaks esimest päeva täiesti audis. Ei saanud ööd ega mütsi aru, mis toimub, pandi tugevad tabletid peale, et saaksin üldse magada. Minu jaoks oli oksendamine sõltuvus, ma ei saanud seda teha ja tekkisid unehäired. [---] 

Teadsin, et pean umbes kuu seal haiglas olema ja tegin selle enda jaoks võistluseks. Mul oli adrenaliini vaja, oli vaja midagi, mis hoiab üleval. Olin kuu aega ilma oksendamata, aga mida arst ei teadnud, mida siiani ei tea, täna saab teada, et iga hommik kell 5 hiilisin välja, läksin jooksma. Jooksin oma 11-12 kilomeetrit, mis oli täitsa normaalne, sest, kui sul on söömishäired, ei tunne sa valu, väsimust ega mitte midagi muud. [---] Kui haiglast väljas olin, läks kolm päeva mööda ja kõik läks samamoodi edasi.

JM: [---] Meie teema on võrdlemisi sünge. Kui rääkida ravist või ennetamisest, siis ideaalmaailmas peaks algama palju varem. Seda peaksid nägema vanemad, lähedased, treenerid. Mida tähele panna? Kui on ebaterve suhe toiduga, et toit pole enam sõber, vaid vaenlane.

EV: Tippsport ongi piiri peal mängimine ja väga paljud alad nõuavad, et oleme piiri peal, kas on toitumishäire või mitte. Fitnessis on väga-väga paljud piiri peal, sest meil on sinna vaja jõuda, et üldse laval hea välja näha. Tunnen, et peakski olema pidev suhtlus treeneriga, oma perega, kes peaks sind toetama. Mul on väga hästi läinud, et mul on enda ümber väga head inimesed, kes toovad mu maa peale tagasi ja ütlevad, et kõik on hästi. [---]

SK: Anna-Liisa, oli sul kellegagi rääkida? Oled varem öelnud, et valetasid kõigile ja üritasid varjata. Olid täiesti üksi?

ALS: Tol ajal olin ma üks parimaid manipulaatoreid maailmas. Suutsin endale ka musta valgeks rääkida ja valge mustaks. See on selle häire puhul täiesti normaalne. Toon ühe näite. Lähen nüüd väga-väga tumedasse kohta. Ma tahan, et saaksite aru, kui ekstreemseks võib minna. Oli päev, kui mu isa suri ja samal ajal olid mul väga tugevad söömishäired. Emale tuli kõne – isa oli juba hooldushaiglas –, et nii juhtus. Mul kadusid kõik emotsioonid ära. Praegu oskan analüüsida, et ma lihtsalt ei suutnud nende emotsioonidega toime tulla.

Läksime hooldushaiglasse, ütlesime head aega ja kutsusin oma sõbra järele, sest teadsin, et mul on kodus süüa ja mul on vaja sööma minna. See on see, kuidas ma oma emotsioonidega toime tulin. Läksin koju sööma, et saaks oksendada, et saaks hetkeks valust lahti. [---] Tol ajal ei rääkinud ma sel teemal kellegagi, pere teadis ja nad üritasid mind aidata, aga kuna ei olnud valmis nii avalikult rääkima, siis nii sügavuti ei läinud kellegagi.

Üks põhjus, miks selle jutuga meedias välja tulin, oli tunne, et pean seda tegema! Ümberringi on seda nii palju, tahan panna inimesi tundma, et nad ei ole üksi. [---] Sellega on võimalik toime tulla ja see on üks põhjus, miks peame rohkem rääkima. Kui oled üksi oma kuubikus, siis ongi selline tunne, et nüüd ongi maailmalõpp! Tean oma sportlaskarjäärist inimesi, kes on end seepärast tapnud, et nad on üksi ja pole kellegagi rääkida. Sest kõik ütlevad, et „mida sa jamad, võta end kätte ja hakka normaalselt sööma, et see pole nii raske.“

[---]

SK: Oleme läinud väga tumedasse kohta. Proovime teema helgemalt kokku võtta. Oleme maininud teadlikkust, mõistmist, empaatiavõimet, asju, mis võiks haigusi ära hoida, teha inimeste elu paremaks. On veel miskit, mida me kõik saaks teha?

JM: Üks asi ongi varajane ennetus, teadlikkus, lugeda sellest. Samamoodi nagu meil kõikidel on mingisugune ettekujutlus sellest, kuidas toimida, kui keegi murrab käeluu. Millal võib-olla piisab lihtsalt sellest, et külma peale panna… ja samas on seal ka ikkagi tihti, et kui inimene kukub käe peale, siis pigem on see mõtlemine, et ma igaks juhuks käin seal EMOs ära, et ma lasen selle pildi ära teha. Samamoodi võiks mõelda ka, et oot, ma nüüd ei tea, kas ma näiteks enda söömisega saan hästi läbi või ei saa, aga võib-olla tasuks igaks juhuks professionaali juures ära käia. Kahjuks me veel seal maal ei ole, et peast saaks pildi teha ja siis seda (haigust) kuidagi tuvastada või kindlat vastust anda, aga midagi häda ei tee see professionaalse arvamuse küsimine.

[---]

EV: Mina arvan lihtsalt, et peab olema pidevas suhtluses oma lastega. Sealt see kõik hakkab. Rääkida nendega, suunata neid rohkem, natuke jälgida neid. Ennetustöö on parem kui tagajärgede ravimine. Peame olema avatud suhtlema, laps ise ei oska minna arsti üle, et vaadake mind üle.

***

Päevad – spordi viimane tabu

Mainekad Briti ajalehed The Guardian ja Telegraph on viimaste aastate jooksul kirjutanud artikleid, kuidas menstruatsioon on spordimaailma viimane tabu. Mõtleme loogiliselt: kuigi päevad kimbutavad iga kuu poolt inimkonda, kuuleb üliharva, et atleet kehva tulemuse põhjenduseks menstruatsiooni toob.

Meenub vaid Briti tennisist Heather Watson, kes 2015. aastal pärast Austraalia lahtiste avaringi kaotust sõnas, et saatuslikuks said „naiste asjad“. Kuna tippsport viib keha viimse piirini, on neidki sportlasi, kel päevi polegi või on ebaregulaarsed. Igatahes hoitakse sellest teemast kaarega eemale ja kui mõelda, et suur osa spordiajakirjanikest on mehed, pole midagi imestada.

„See on jälle väga lai teema ja vahel on tõesti paras huumor lugeda artikleid, mida meestest spordireporterid kirjutanud on,“ alustab Anna-Liisa Sutt. „Omast kogemusest võin öelda, et kui väga tähtsad võistlused satuvad päevadega samale ajale, siis… Ma just sõbraga rääkisin ükspäev, et väga tore oleks, kui iga mees maailmas kogeks ühe päeva seda, mida meie kogeme päevade esimese ühe-kahe päeva ajal või enne päevi… ja siis minge olümpiamängudele selle tundega. Kui näiteks samale päevale tuleb olümpiamängude kõige olulisem katse, siis palju õnne. Üks asi on füüsilised muutused, teine see, mis kupli all toimub. Ei ole lõbus.“

„Tõesti, hormonaalsed muutused mõjutavad sportlikku tegevust,“ jätkab teemal Jorgen Matsi. „Teatud tüüpi vigastuste risk on ühel perioodil tsüklist suurem, sest see mõjutab liiges- ja sidekudet.“

Endla Vaher meenutab, et tal on kõikide Euroopa meistrivõistluste ajal päevad olnud – täpselt nagu kellavärk! Kui alguses oli ta tige, siis hiljem hoopiski õnnelik, kuna väga paljudel fitness-sportlastel jäävad päevad ära mitmeks kuuks või lausa aastateks. Ta ei oska öelda, kas päevad kunagi ta sportlikku tulemust mõjutanud on – lihtsalt ebamugav on olnud. Küll on menstruatsioon ninanipsu teinud Anna-Liisale.

„Kui sul on päevade esimesed päevad, tahad kõverasse tõmmata,“ sõnab ta. „Võrkpallis on hästi suureks tegevad liigutused. Kui sa viskad palli üles ja lähed servima, pead end võimalikult suureks tegema. Kõht ütleb põhimõtteliselt, et f*ck you, ära tee sellist asja. On olnud selliseid võistlusi, kus ma lihtsalt ütlen, et ma ei saa, reaalselt ei saa, ja kui sa oled profisportlane ja ütled oma klubile, et sorry, ma täna ei tule, sest on päevad… On ka selliseid juhtumeid, et tõmban peoga valuvaigistid sisse ja lähen teen võistluse ära. Ega reporterid ei tea, mis mul kõhus toimub. Ma ei tea, miks see nii tabu teema on. See on üks osa naiste elust.“

Matsi leiab, et menstruatsioon on mõnes mõttes ühiskonnas tervikuna kalevi alla pühitud. „Kahjuks on selline asi, et mingid teemad on meeste domineeritud, kahjuks on seda suhtumist – mis ei pea kuskilt otsast paika – et mehed on Marsilt ja naised Veenuselt,“ mõtiskleb ta. „Et naised on mingid müstilised olendid, kel kõik teistmoodi ja mehed ei saa või ei taha seda mõista. Täielik absurd. Oleme kõik inimesed. Kehad on meil kõigil ja miks ei võiks sellest rääkida ja miks ei võiks olla normaalne, et osa inimeste kehad töötavad erinevalt kui teiste omad.“