"Tänapäeval on inimesed peitnud end asjadekultuse alla" Mäletan, et ka 1980. aastatel oli asjadekultus vägagi olemas. Suur osa inimestest olid välismaa asjade järele täiesti hullud.
Oh seda aega ja inimesi. Aga me olime eestlased ja jäime eestlasteks. Meid ei suutnud venestada 50 aastat vene võimu. Välja rännanud eestlased säilitasid eesti keele ja olid eestlased kõik need aastad võõral maal Mis toimub praegu. 27 aastat on läinud ja eestlusest on järel vaid räbalad. Kõik halb tuleb Toompealt. Aga me ei küsi enne valimisi erakondadelt, miks kandideerivad kuulekad rahaahned põhupead, miks ükski erakond ei anna järele kui teine erakond esitab arutamiseks aruka ettepaneku. Kisklevad kambad kaotavad Eesti, eestlased ja eestluse mõne aastaga. Anna inimesele raha rohkem kui töötav inimene saab ja ta kaotab au ja inimlikkuse.
Plära -vabadusest,mida tegelt ei eksisteeri,-õigusriigist,mida ei ole, -kohustusest olla vaba,mis pole teostatav,-pealesurutud tarbimise kohustus,toitki juba solgitud,-inimväärsest vanadusest,pensionist ei jätku isegi tervislikuks toiduks.Süda läigib kogu sellest mõttetusest...Jah veneajal ei lubatud saada hõlptulu,spekuleerida ning paljud teised pahed olid keelatud,mis nüüd austatud tegevused.Veneajal ikkagi väärtustati tööinimest.
vaadates seda saamahimu,tuleb samuti nostalgia nõuka-aja järgi...siis olid vähemalt kõik võrdsed ja hakkan aru ka saama,miks paljud eestlased nõudsid 1940-ndal kommunistlikku riigikorda.
eestlust hoiti sel ajal rohkem ja inimlikkus,see oli inimestes olemas.,meid oleks vist venestatud jne . aga midagi oli ikka head ka-naabrid ei kakelnud naabriga,kõik abistasid üksteist.
Just Sina oledki saamahimuline-soovid kõik võrdseks, ehk siis ise mitte midagi tegematta tahad sama hästi elada kui see kes varavalgest hilisõhtuni tööd rabab? Tüüpiline kommu.
ole ma mingi nõukaaja pooldaja,aga kes tööd tegi,see sai ka normaalset palka.Jah tasuta korterite järjekorrad oli aastaid.Näljas ei olnud keegi,alkoholi tarvitati,kuid lääbakil olijaid oli tunduvalt vähem kui praegu.Poes müügil välismaa kaupa ei olnud,kuid kõigil oli vajalik olemas.Presidendi ütluse peale,et tal oli väga vilets lapsepõlv.Olles ise sama vana ei saa ma selle väitega nõustuda.Ka oma lastelt olen sama küsinud,kes on sündinud 80ndate alguses.Nad olid õnnelikud,sest neil olid töökad ja armastavad vanemad,kes suutsid neile võimaldada seda mis sel ajal oli oluline.
Millal nõuka ajal olid eurod,et endega pudenevaid plomme maksta? Oled ikka üks rumal valetaja kui luuletad, et mingeid paberid polnud vaja miilitsasse tööle minekuks. Igal juhul sinu puhul oleks vaja olnud tööle asumiseks psühholoogi ntõendit.
Nõuka ajal võis hea olla, kõikidel oli töö jne... Alkohoolikud saadeti sundravile, hambaid osati kvaliteetsemalt ravida, kui praegu, kui valguskõvastuv plomm muutub aasta pärast pudiks ja mine ja maksa uuesti 120. eurot ja lase uus plomm panna, mis kestab samuti aasta või paar! Toonased amalgaamtäidised kestsid ikka vähemalt 20. aastat ja ei maksnud midagi, portselantäidised kestsid elu-aeg! Toonase aja peale mõeldes, tundub ulmeline, et soe vesi oli tasuta ja keskkütte eest ei pidanud midagi maksma. Esmatarbekaubad: arstiabi, hambaravi, korter, lihtsad riided ja söök olid tasuta või üliodavad. Mul oli kutsekeskkoolis söök täiesti tasuta ja tasuta koolivorm ja praktika tööriided samuti ja riik maksis mulle veel stipendiumi erialase hariduse õppimise eest. Minule ei meeldinud venestamispoliitika! Mul oli näiteks juhus, kus noore poisina sain poemüüa käest pragada, et miks ma vene keeles ei räägi! Praktikal olles oli laonaine ka umbkeelne venelanna ja pidin laost tööriistu küsides vene keeles küsima! Selline venestamine käis küll pinda ja ei meeldinud. Vene armeesse ma ka ei läinud ja andsin sõjaväepileti sõjakomissariaati ära ja teatasin, et ma keeldun okupatsiooniarmees teenimast, siis oli juba ENSV lõpuaeg ja enamus poistest tegi sama. Vabariigi alguses läksin tööle politseisse ja sealt armeesse toona ei võetud. Toona polnud politseisse tööle minnes mingisugust erialast haridust vaja, lihtsalt lähed, ainult kriminaalkaristust ei tohtinud olla ja Psühho-Neuroloogiahaiglast pidi tõendi võtma, et seal arvel ei ole! Enne tööle asumist oli ainult nädalane väljaõpe ja iga aasta täiendõppekursused Lubja tänaval. Enesekaitsekursused ka ja relvaõpe ja laskmiskursused, aga kõik sellised nädal aega kestvad ja töötasu jooksis. Töötasuga läks asi väga nadiks, palka ei tõstetud ja paljud läksid mujale tööle, ka mina ja enam tagasi ei võeta, sest öeldakse, et sul puudub erialane haridus, kuigi töökogemus on, aga seadus ei luba enam nii tööle võtta!
Tõsiselt räägite või? Kui palju te siis koolis keeli õppisite? Praegu tulevad noored gümnaasiumist 3-4 võõrkeele oskusega, kusjuures nad päriselt oskavadki neid keeli. Meie ei osanud reeglina isegi mitte vene keelt, rääkimata teisest võõrkeelest, mida ka 5-6 aastat sai õpitud. Pärast ülikooli, 1990ndatel õppisin aastaga nii inglise kui saksa keele ära, mida enne polnud suutnud. Jah, matemaatikat-füüsikat sai kõvasti, see käis sõjalise võidujooksu, külma sõja juurde. Aga ajalugu ja ühiskonnaõpetus oli ju puhas ajupesu. Kirjandus oli lihtsalt faktide pähe õppimine ja teiste hulgas selliste jälkuste nagu Šolohhovi lugemine, ei toimunud mingeid arutelusid. Kui nüüd ikka päris objektiivselt lugeda noid 1980ndate 5-aastase studiumi lõputöit - need peaksid siis vastama praegusele magistrile - ega nad ikka ei vasta küll magistrile ega kohati isegi mitte bakalaureusele, vähemalt teooria osa on küll nõrgem, polnud ju kirjandustki saada, ainult venekeelsed allikad. Praegu on kogu maailma kirjandus kättesaadav.
kust tulevad Eestis need vene noored, kes on koolis eesti keelt õppinud, kuid kes ei saa Maximaski töötatud, sest ei oske üldse lihtsamatki eesti keelt. Kas neil olid ikka eesti keelt valdavad õpetajad seal venekeelsetes koolides? Mis toimub venekeelsete koolide eesti keele tundides?
Toona ei joodud nii palju, ma ei mäleta, et oleksin kordagi praktikal tööl olles ühtegi joobes töötajat näinud. Toona suhtuti alkoholismi väga negatiivselt ja alkohoolikud saadeti tasuta sundravile kinnistesse asutustesse. Kirjanik Raimond Kaugver oli ka sundravil Seewaldis ja kirjutas sellest raamatu "Jumalat ei ole kodus". Toona suhtuti alkoholi äärmiselt negatiivselt, ENSV aja lõpus oli ju üldse Gorbatchovi kuiv seadus! Ma mäletan, et kõik tegid toona kõvasti sporti! Koolides olid spordipäevad, ettevõtetes samuti spordipäevad, Järve mets kubises talvel suusatajatest. Praegu ei suusata seal talvel keegi. Tartu maratonil oli toona rekordarv osalejaid! Tööl oli toona kohustuslik tervisevõimlemine!
to; ära saatsid eestlased ise, neil oli vaja rahvas natsionalistidest puhtkas teha / 16:38,18. august 2018, 19:01
1. Ekrejumbude lapsikutel valedel on väga lühikesed jalad. 2, Mõningaid venelaste kaasajooksikuId, kes eestlasi aitasid Siberisse deporteerida, ei saa eestlasteks nimetada, need olid Eesti riigi ja rahva alatud REETURId.
3.Küüditamisi ei korraldanud mitte mingid eestlased ega omakülamehed, nagu mõned ekre tobud siin eelpool väidavad, vaid ikka okupatsioonivõimud, NSV Liidu ja Eesti NSV Siseasjade Rahvakomissariaadi (NKVD) töötajad, koos kohalike abilistega ehk pun.asab-rakkudega-ko ll a bo ra. nti.dega. Esialgsed küüditavate ja arreteeritavate nimekirjad koostasid NKVD ja NKGB töötajad maakonna- ja linnaosakondades, mille kinnitasid NKVD ja NKGB osakondade ülemad. Nimekirjad kinnitasid vabariiklikul tasemel ENSV NKVD (hiljem NKGB) ülem see veriste kätega kollaborant Boris Kumm või tema asetäitja Aleksei Škurin. Ajaloo suurima mõrvari Stalini plaan oli küüditada ja hävitada kõik väikerahvad. Kompartei häälekandja Pravda kirjutas 1941. aasta kevadel: "Peeter I tegi sellega suure vea, et ta jättis Balti pärisrahvad nende asukohtadesse". 1941. aastal otsustasid nõukogude julgeolekuorganid selle vea parandada ja alustasid kohe peale Baltimaade okupeerimist ette valmistama suurejoonelist elanike ümberasustamist -KÜÜDITAMIST
Nagu hiljem leitud materjalidest on selgunud, oleks 1941. aastal nõukogude korra kestma jäämine viinud Siberi-teele kogu Balrikumi sh siis ka eesti rahva. Tänu selle, et sakslased 1941-1944 aastal Eesti venelastest vabastasid, pääses terve eesti rahvas suurküüditamistes Siberisse. Ja edasi päästis eesti rahva TÄIELIKUST hävingust ja ka muidugi ka teisi väikerahvaid ajaloo suurima inkvisiitori ja mõrvari Stalini surm 1953. aastal.
Mulle kohe meenub see meie vanatädi saabaste-ost nõukaajal. Talvel, väljas -25 kraadi külma, oli mu vanatädi hommikul kell 5 läinud kaubamaja ukse taha saapasabasse, sest liikus ringi kuuldus, et Tsehhi talvesaapad pannakse sel päeval müüki. Tallinna Kommunaari jalanõudel olevat kahe nädalaga varbad väljas olnud. Sellepärast olevat Tsehhi kvaliteetsed jalanõud väga hinnatud olnud. Edasi siis – Kaubamaja avamise hetkel, kell 10, olnud umbes 150-200 inimest juba sabas, kes siis, kui kaubamaja avati, suure, ka üle teiste mahalangend mutikestest üle tormanud ikka sinna jalanõude osakonda, Seal siis olla need kiired jooksjad staroova vene mutid küünarnukkide ja rusikatega veheldes kohe esimesed kohad sisse võtnud. Ja mis olnud selle kõige lõpptulemus - esimesed 20 inimest said saapad, teised läksid kõik vihaselt ja nördinult tühjade kätega minema, sest saapad olid juba eelmistel päevadel leti alt (hea raha eest muidugi) mahasahkerdatud. Ja nii jäi ka vanatädi ilma talvesaabasteta. Tib-lu .n n id või ekres või kestahes jeestlased, kes siin nõukaaega taevani kiidavad, kas keegi teist tänapäeva Eestis ka midagi sellist on kunagi kusagil kogenud? Vastus on juba ette teada!
Ma ei mäleta, et toona ei oleks saapaid saada olnud? Kommunaari saapaid oli kogu aeg saada, nad ei olnud välimuselt eriti kenad aga kestsid aastaid! Nädalaga lagunesid iseseisva Eesti algusaegadel müügil olnud Hiina tossud: "Adibas", "Niki", "Reedbook" jne... Riietega ei olnud toona küll probleemi, nad olid vastupidavad, alati vabalt saada, aga maitsetud! Toona ei olnud kunagi probleemi, et riideid ei olnud saada, alatai oli, aga prestiižsed olid "LeeCooper" teksapüksid, mitte "Marati" omad, ja "LeeCooper" teksapüksid maksid toona Kaubamajas 100. rubla, mis oli pool kuupalka! Teksatagi maksis Viru ees 200 rubla! "Marati" teksad olid vabalt müügis mõne rubla eest, aga keegi ei tahtnud neid! Ma käisin toona kutsekeskkoolis ja koolivorm oli tasuta, aga ma ei pannud seda selga ja käisin teksapükste ja pintsakuga. See tasuta sinine koolivorm tundus ülinõme, õpetajad nõudsid, et pintsak peab seljas olema! Siis käisingi teksade ja pintsakuga!
Marati teksad maksid 30.-. Mis puutub hilpe üldse, siis vene ajja lõpus kadus müügist kõik mida enam-vähem kõlbas selga-jalga ajada ja millest kolhoosi lehmad-s e a d naeru kätte ära ei surnud.
Ma ei mäleta, et toona ei oleks saapaid saada olnud? Kommunaari saapaid oli kogu aeg saada, nad ei olnud välimuselt eriti kenad aga kestsid aastaid! Nädalaga lagunesid iseseisva Eesti algusaegadel müügil olnud Hiina tossud: "Adibas", "Niki", "Reedbook" jne... Riietega ei olnud toona küll probleemi, nad olid vastupidavad, alati vabalt saada, aga maitsetud! Toona ei olnud kunagi probleemi, et riideid ei olnud saada, alatai oli, aga prestiižsed olid "LeeCooper" teksapüksid, mitte "Marati" omad, ja "LeeCooper" teksapüksid maksid toona Kaubamajas 100. rubla, mis oli pool kuupalka! Teksatagi maksis Viru ees 200 rubla! "Marati" teksad olid vabalt müügis mõne rubla eest, aga keegi ei tahtnud neid! Ma käisin toona kutsekeskkoolis ja koolivorm oli tasuta, aga ma ei pannud seda selga ja käisin teksapükste ja pintsakuga. See tasuta sinine koolivorm tundus ülinõme, õpetajad nõudsid, et pintsak peab seljas olema! Siis käisingi teksade ja pintsakuga!
Eriti "andekas" on arvamus, et kiidetud nõukaajal asjadekultust ei olnud. Võitlus käis tõesti iga saapapaari pärast. Ja hiljem olid need Tšehhoslovakkia saapad staatusenäitaja,
tänapäeval on täpselt samuti. ainult, et inimesed ei osta mitte vajaduse pärast, vaid ikka odavat hinda aetakse taga. vaata kui mõnes kodutehnika poes on mingid hullud aled vot siis näed seda küünarnukkidega trügimist. ostetakse isegi siis kui tegelikult vaja ei olegi.
Ilmselgelt ei ole eespool kirjutaja Tallinna kommunaari jalavarjudest undki näinud, veel vähem neid kandnud. Võrreldes praeguste Hiina toodetega, olid kommunaari jalavarjud väga vastu pidavad. Tšehhi toodetest müüdi nõuka ajal välja käiva voodriga kummikuid, mis olid hullult moes, sest ikkagi välismaine kaup, kuid väga külmade ilmadega kandmiseks nad ei sobinud, olid sellised lörtsise ilma jalavarjud.
meie jalatsitootjad sellisele tasemele, et saavad aru, et ka suurema jalaga inimesed soovivad midagi jalga panna ja normaalseid jalanõusid. Ning suure jalaga naised ei taha kanda meeste jalatseid. Kui tüsedusest võib (vähemalt teoreetiliselt) vabaneda, siis kui jalg on suur, siis on suur ja varbaid maha ei raiu. Juba nn vene/nõukogude ajal oli isegi mingis telesaates juttu, et inimeste jalad on suuremad kui varem (inimesed üldse suuremad kui kümneid või sada aastat tagasi), kuid muutunud pole midagi. Kunagi oli lehes, et Taru Samelin pakub suuri jalatseid, aga no vaadates nende toodetud jama ei teki isegi tahtmist küsida, mis numbriga tegu...
See 50 vene okupatsiooniaastat oli Eesti kõige kohutavam aeg meie ajaloos! Vene valitsus röövis kõikidelt talupoegadelt metsad, põllumaad, aasad, heinamaad, kõik põllutööriistad ja –masinad, ka kõik viljatagavarad ja kõik loomad, igasse perre (olu kui suur või väike tahes) jäeti ainult üks lehm, siga, paar lammast ja kanad/ Nii oli k olhoosiperedel oli ainult üks õueaiamaa -0,6 ha, millel asusid ka kõik taluhooned koos õuega - nii jäi juurvilja alla, olenevalt õue suurusest ja hoonete rohkusest, umbes 200-300 ruutmeetrit maad juurviljade ja kartulite kasvatamiseks, olenemata sellest ka see pere koosne kahest või kaheksast või rohkemast inimesest. Peale selle ei suutnud üks lehm ei väikest, ammugi mitte suuremat perekonda mitte iialgi ära toita. Talvel 3-4 kuud, kui lehm oli „kinni“ st tiine, olid kõik, ka lapsed ilma piimata, ilma võiterata, ilma puuviljadeta, ilma moosideta. Okupatsiooni algaastatel (kuni ca 1955-58 aastani) polnud ju maapoodides suhkruteragi saada, et siis oleks saanud moosigi keeta. Liha ei olnud, sest polnud niipalju kartuleid ega ka jahu, et siga toita. Kartuleid ei jätkunud oma perelegi kuni värskete saamiseni. Meie naabri pereisa poolt istutatud 100 õunapuuga õunaaed rööviti vene valitsuse poolt ja anti kolhoosi käsutusse, nii ei tohtinud isegi naabripere lapsed OMA ÕUNAAIAST mitte ühtainukest õunagi, ka mitte ühtki mahakukkunud õuna võtta. Kui õunad said valmis olid püssimehed vahetustega, ööd ja päevad seal valves. Sellises, suurimas vaesuses ja viletsuses kasvasid meie vanavanemad, meie vanemad, meie emad-isad!
Peale sõda oli igal pool kehva, Saksamaal,Soomes jne. Räägi parem sellest, mille-kelle arvelt röövkapitalismis elavate maade inimesed nii suurt palka saavad. Ja sellest, miks kümned tuhanded eestlased põhjamaades tööl käivad.
Sa ise ka usud seda kõike, mida siia üles sehkendasid? Kui sa seda aega unes ka näinud pole, ei maksa sõna võtta! Minu sünniaasta on 1955, seega võiks sulle nendest aegadest palju pajatada...
Eestlaste Siberisse küüditamised, talurahva varade - metsade, põllumaade,aasade, heinamaade, loomade, põllutööriistade-masinate ja viljatagavarade vene võimupoolsed äraröövimised, ka sunniviisiline kolhoosidesse ajamine olid 100 korda hirmsamad kui mingi avalikkuse puhtuse pisiasi. Siberiküüditamistest siiajäetud ja põgenemistest siiajäänud eesti emad-isad võitlesid vene okupatsiooni ajal sõna otseses mõttes nii enda kui oma laste igapäevase kõhutäidise, iga saapa- või kingapaari, ka iga sitsiriidest kleidikese eest, et aga lastel natukenegi parem oleks... Kõik eestimaalased ja ka muud nn nõukogudemaalased, olid need lätlased, leedulased või kes iganes, elasid kõigi eluks vajaliku puuduses ja nappuses. Toidukaupluste riiulitel puhus siis ainult külm idatuul.
Kõik eluks vajalik oli toona sümboolse hinna eest olemas! Tasuta korter olematu üüriga, tasuta vesi, gaas ja telefon. Nende eest ei pidanud midagi maksma! Toit oli samuti üliodav, nii et lapsed mängisid kooli sööklas leivasõda ja olid plakatid kirjaga, et "ärge visake leiba ja saia prügikasti vaid visake see kolhooside-sovhooside sigade toitmise jaoks paigaldatud eraldi prügikasti!" Toona ei olnud kodutuid ja "prükkareid"! Kas praegune Eesti edulugu seisneb selles, et müüme üksteisele toona tasuta saadud kortereid võimalikult kallimalt edasi?! Toona oli kõik eluks vajalik alati olemas ja sümboolse või olematu hinna eest. Kallis oli luksuskaup! Praegu on vastupidi! Minule ei meeldinud toonane venestamispoliitika! Olme ja elu-olu oli parem kui praegu!
Ainult et seda odavat korterit ei saanud mitte igaüks, vaid selleks pidi olema teeneid. Telefoni ei jõudnud minu vanemad 40 aastase järjekorras olemise ajaga ära oodata - esimene telefon pandi nende tallu 1991.a. Eesti vabariigi ajal, Ungari raadiotelefon, antenn katusel, kast seinal. Kodutu ja prükkar pandi lihtsalt laagrisse, st vangi. Leib oli vahel nii jubeda kvaliteediga, et see ei kõlvanud süüa, sellepärast seda seakeeksiks kutsutigi ja läks vahel, jah, otse koduloomadele - sest loomasööta ei olnud saada. Olen maalt pärit, käisin vahel vanemate asemel või koos nendega jõusööda laos, kui saabus eraloomapidajatele mõeldud jõusööt - kord kvartalis. Jumal, milline rabamine seal käis, hind oli madal, aga saada seda sööta ju ei olnud. Mõni varastas kolhoosist, aga mitte kõik inimesed. Ahh, ma ei jaksa, seda nõukogude absrurdi võiks lõputult kirjeldada.
Sul on ikka jube hea fantaasialend, ise sa vaevalt toda aega näinud oled... See kõik oli, aga ära nüüd üle ka dramatiseeri, veel on sel ajal elanuid järel.
Mul vanemad küsivad ENSV aega kritiseerides, "et kas sul oli millestki puudus"? Ma mõtlesin ja vastasin, et ei olnud! Ma 1980a. alguses unistasin makist ja käisin suvel koolivaheajal tööl ja ostsin Vilma 312 Stereo!
mida saab lubada endale praegu 500-se palgaga inimene, kuidas koolitada lapsed, enamasti on pered ilma isata... Palju kodutuid ja ilma mingi perspektiivita inimesi , sest kodukohta vahetada on raske, kui sul ei ole raha, et korterit üürida Tallinnas, kuhu koguneb töö. Rikkues - vaesuse vahel on väga suured käärid. SIIS said oma 150 rubla palka, töökad ja tublid inimesed töötasid, Tööd oli kõigile . Peredes olid enamasti isad olemas. Ja naised ilid naised. Mehed olid mehed. Tüdrukud olid tüdrukud. Poisid olid poisid. Pidu oli pidu kõiges - ka riietuses. Alkoholi tarvitati vähem. narkomaane ei olnud... On rumal, kui halvustad oma nõukaaegset lapsepõlve, noorust, täiskasvanuiga. Arukas inimene elas siis ilma kurjuseta, ilma koledate netikommentaarideta, mis madaldvad nii kirjutajat kui sõimatavat. 50 AASTAT OLIME EESTLASED, NÜÜD VISKAME MINEMA OMA RAHVUSE JA KÕIK, MIS VÄÄRIB ELU. INIMENE ON MUUTUNUD KURJAKS, KADEDAKS INETUKS
Räägitakse alati joomisest,aga mina küll näen,et praegu juuakse palju rohkem.Sel ajal polnud rahagi,mille eest viina osta.Pühade ajal tehti, näiteks Saaremaal,koduõlut,aga mingit poetagust küll ei eksisteerinud.Oli vaja tööd teha ja tehti ka.Praegused organiseeritud joomised ületavad kõik eelnenu.
Ei oldud! Kust selline võltsteadmine? Toona kubises näiteks Järve mets harrastussuusatajatest. Tartu Maratonil oli toona rekordarv osalejaid! Keegi ei joonud toona nii palju kui praegu!
Tehti tööd,joodi viina,loodi perekondi,kasvatati lapsi jne. sj. kõikidel oli unistus paremast elust aga mitte sellisest nagu see tänaseks päevaks on välja kujunenud.
Jah lihtne elu oli. Kui teenisid miskit siis osteti ainult hädavajalik ja mida üldse saada oli. Kõik ülejäänud raha lihtsalt joodi maha. Elu oli ilus jah. Kuu algul oli iga teise põõsa või kioski taga jooma ja lööma. Iga päev sõitis ringi kainekas kes suurema koguse tänaval vedelejatest ära vedas.
KOMMENTAARID (57)