Meistrite liiga võitja (Reali) ja Euroopa liiga tšempioni (Atletico) mõõduvõtt superkarika peale on küll palju vähem tähtis, kui eelmainitud kaks sarja, kuid rahvusvaheline jalgpallifinaal Tallinnas on siiski võimas sündmus. Realil olevat maailmas 490 miljonit fänni. Atletico toetajate numbrit internet ei paku, kuid vabalt võib väita, et kilulinna toodud jalgpall pakkus huvi kõvasti üle 500 miljonile inimesele.
Tekib kaks õigustatud küsimust – kas see on kõige suurem Eestis eales toimunud spordivõistlus ja kuidas Eesti sellest võidab? Eilse ürituse ainus tõsine konkurent on Moskva olümpiamängude purjeregatt 1980. aastal. Olümpiamängude kasuks räägib tõik, et see on universaalne kehakultuuripidu ning seetõttu ehitati pealinna nii mõnigi kuulus hoone – näiteks lennujaam või hotell Olümpia, Pirita spordikeskusest rääkimata.
Eilne superkarikas aitas lõpetada kodumaise jalgpalli isa Aivar Pohlaku rahvusstaadioni projekti, sest vutipühamu pidavat nüüd valmis olema. Loodetavasti annab see üritus aga tõuke sportimise tähtsuse tõusule, nagu inspireeris paljusid äsja Tallinnas toimunud raudmehe võistlus, kus korraldaja pantis raha kokku saamiseks isegi oma kodu.
Jalgpalli maailmameistrivõistluste ja Eestis lokkava alkoholi ostmise möllu taustal on mitmed eksperdid tõstnud esile Islandit, kus enesepõletamisega võitlemiseks pöördutigi spordi poole – ehitati väljakuid, koolitati treenereid, tekitati lastele võimalusi oma aega tervislikult sisustada. Selle asemel, et maksta kinni tagajärjed, tegeleti ennetusega ning tulemusi näevad kõik.
Kindlasti oli OM eelmise sajandi suurim spordisündmus, superkarika mäng aga selle sajandi suurim. Kui olümpia jättis meile rajatised, tekitab jalgpall äkki võimaluse murda debatiga riigikogu valimistele – tasuta bussiliiklus või terve noorsugu? Kuhu tahad, et riik oma raha suunaks?
Kas aastaid koos harjutanud-mänginud meeskonnad mängivadki paremat jalgpalli kui mõneks nädalaks kokkukutsutavad riikide koondised...
Siis EM ja MM ongi vaid paras silmamoondus...