Jalgpall

Superkarika vabatahtlik Keränen: Lilleküla-laadsed staadionid kaitsevad Eesti julgeolekut 

Siim Kera, 16. august 2018, 14:30
Mika Keränen. Foto: Erakogu
UEFA superkarikamängul täitis auväärt vabatahtliku ülesandeid ka menukirjanik Mika Keränen. Üleüldisemalt jäi tema vastutusalasse piletitega seonduv.

Esimese meki suurüritusest sai ta juba pühapäeval, mil ta tegi staadionile peale mitu tiiru ja kontrollis, et kõikidel pinkidel oleksid numbrid peal, ning et kõigil, kes piletid ostsid, oleks väljakule hea vaade. Eile nägi mees aga ka võltspileteid.

Samal teemal

„Eile oli mul väga põnev, välismaalased olid ostnud turismifirma kaudu võltspileteid ning neid ei lastud sisse,“ räägib ta. „Meie juurde toodi ka üks lõuna-eurooplane, kes tahtis müüa kaht piletit, mis polnud tema omad. Tema tõi kohale erariietes politsei! Nii et salapolitsei oli ka kohal. Olen umbes kümnes raamatus jalgpallist kirjutanud ning minu jaoks on põnev näha seda köögipoolt. See oli ainulaadne võimalus Tallinnas sellist korraldust näha.“

Lisaks ei väsinud mees kiitmast A. Le Coq Arena muru. 

„Nii ilusat muru nagu seal jalgpalliväljakul oli, nägin viimati London Arsenali väljakul,“ tõdes Keränen. „Korra käisin jalaga katsumas ka, vana jalgpallur nagu ma olen. Kuigi kohe tehti märkus, et ei tohi minna. Poeetiliselt rääkides – mul on ükskõik, mitu sõjalaeva meil Tallinna sadamas on, sellised staadionid kaitsevad meie riigi julgeolekut. Kultuur on see, mis riigist riigi teeb. Ma olen Lilleküla staadioniga väga rahul. Seal on väga hea jalgpalli vaadata ja kui sul on staadion, kust on hea jalgpalli vaadata, siis see staadion on korras. See on arusaamatu sonimine, kui keegi tahab koridori tapeeti. Kuulen vahel, et see on kole ja imelik staadion. Mida nad põevad? See on lahe staadion, lahe kodune koht!“  

UEFA ülidetailsest korraldusest jäi Keränenile meelde inimlikkus.

„Ma kõndisin pühapäeval terve päev selle UEFA mehega, ta seletas meile kõik pisiasjadeni ära,“ meenutab ta. „UEFA tähtsad nimed võtavad vabatahtlikku inimest kui inimest. Seda on Eestis puudu, ülemustel on mingid kompleksid ja nad elavad komplekse välja tavainimeste peal. See on mage. See on töökultuuri auk, kust tuleks välja ronida. Hindasin, kuidas Brasiiliast pärit UEFA mees võttis rahulikult vastu kõik inimesed, kes murega pooljoostes kontorisse tulid. Tal oli vererõhk kogu aeg sama. Ühel seltskonnal oli neli võltspiletit ja mees oli väga agressiivne, brasiillane tahtis pileti endale jätta, kuid mees ütles, et ta läheb sellega koduriigis politseisse. Brasiillane tegi hoopiski piletist pildi ja pärast uurisin, et miks ta pileteid ära ei võtnud. Ta ütles: I don’t wanna fight (ma ei taha kakelda – toim.). See on nii jabur, kuidas meie oleme ikka Tammsaare ajas, nõuame oma tõde ja õigust igal ristteel ja see on nilbe. Väga hea kogemus oli, kuidas inimene professionaalselt probleeme lahendab. Need mõlemad inimesed, kellega rohkem suhtlesin, on UEFAs aastakümneid tööl olnud, siin on nii, et kui suhtlen Apollo või Rahva Raamatuga, siis iga kord töötajad vahetuvad.

Eilne kohtumine oli Keränenile väga hea soojendus tänaseks – ta läheb õhtul Eesti esiliiga matšile Tartu klubide Santos ja Welco vahel.

„See matš on minu jaoks tähendusega, eile õhtul polnud tähendust, võõrad onud mängisid,“ pajatab Mika, kelle vabatahtlikud ülesanded said otsa täpselt mängu alguseks. „Eile nägin, kuidas tipud mängivad, täna kavatsen Annelinna tribüünil karjuda.“

Kuigi mängul tema jaoks tähendust ei olnud, oli vaatepilt ikkagi võimas.

„Kuivõrd pehme puudutus on vendadel,“ imestab suur Eesti koondise poolehoidja Mika. „Marcelo andis mängu lõpus kaks tsenderdust nii pehmelt. Meil võivad Eesti mehed ka kaugele palli tsenderdada, aga nad ei tee seda sellise kergusega. Eile saingi aru, et mängija koordinatsioon – see, et ta on elastne ja kerge, see kaalub üle igasuguse jõu, seda oli eile näha. See oli mul kõige suurem avastus mängu osas. Ma ei olegi kunagi näinud, kui hea koordinatsioon on Sergio Ramosel.  Vahepeal telekast vaatad, et on jurakad, suured mehed, käivad kolks-kolks, aga pilt moonutab. Kui ma ise hakkaks jalkatrenni läbi viima, siis vaataks kohe, mis seis koordinatsiooniga on. Eesti koondis on Madridiga võrreldes väljakul nagu 11 puupakku. Inimesed mõtlevad võib-olla nüüd, et miks materdada, aga ma ei materda, ei saa ninnu-nännutada.“

TOIMETAJA

+372 5199 3733
sport@ohtuleht.ee

TELLIMINE JA KOJUKANNE

+372 666 2233
tellimine@ohtulehtkirjastus.ee

REKLAAM JA KUULUTUSED

+372 614 4100
reklaam@ohtulehtkirjastus.ee