Küsimus ei pruugi olla mitte ainult makstava summa suuruses, kuigi perekülastuse puhul võib see ulatuda ka üle poolesaja euro. Tasuta lõunaid küll pole, aga kukub kuidagi näotult välja, kui meid kõiki kutsutakse sünnipäevale, kuid kohale minnes selgub, et sissepääsuks tuleb ka raha maksta. Üritusele reklaami tegev ja seda peonädala üheks tähtsündmuseks pidav ETV piletivajadust targu ei maini, kuid samas ei unusta nimetamast kontserti korraldavat erafirmat.
Ajal, kui ühistransportki veab rahvast piletivaba bussiga lätlaste juurde alkoholi ostma, tundub kohatu küsida raha õlg-õla tunde ja ühises rütmis hingamise eest, mis nii mõnelegi tooks härdus- või uhkusepisara silmanurka. Sirgjooneliselt väljendudes on meie ühiste mälestuste rahaks tegemine kohatu. Ning on väga kahju, kui korraldajad ise punase joone ületamist ei märka.
Neid asjaolusid arvestades on inimlik solvumine kerge tekkima, sest jääb mulje, et riik ei raatsi isegi juubeliaastal teha oma rahvale žesti, vaid käitub ihne rehepapina. Tegelikult poleks see žest sugugi nii suur, sest küsimus on ehk mõnesajas tuhandes euros, mis võimaldaks kõik soovijad lasta vabalt lauluväljakule täpselt samamoodi, nagu rahvas kogunes sinna spontaanselt meie vabanemise avalöögiks saanud öölaulupidude aegu.
Paljud omavalitsused korraldavad tasuta jaanipäevapidusid ja muid, mõnikord ka kaheldava väärtusega või suisa valimishõngulisi üritusi. Varem on augustikuiseid ühislaulmisi selsamal lauluväljakul saanud küll korraldada piletivabalt. Küsimus on valikutes. Kas oli riik raha andmisel liiga kitsi või halva peremehena ei viitsi jälgida, kuhu juubeliüritusteks eraldatud raha tegelikult kulutatakse? Arusaamatu, et just juubeliaastal isegi üheks tasuta rahvapeoks raha ei jagunud.
Ja nii palju rahvast oli selle hala ja vingumise peale siiski kohale tulnud. Mulle tundus ekslikult, et vingujad juba ette kõik ära rikkusid.
Nii tore, et vingujad oma koju jäid ja seal iseennast "vingugaasiga" mürgitasid, kahjuks küll ka sotsiaalmeediat ja ajakirjandust.