Kommentaar
17. august 2018, 17:13

Jaanus Järs | Viis viimast teel Olümposele (5)

Puhkuse aeg lähenes. Tahtsin just tuttavatele öelda, et vuran kuuma Katalooniasse, kui firma reisi üles ütles. Kohad ei täitunud. Kuidas nüüd nii, ilma reisita? Pakutud asendustest jäi pilk pidama Kreekal. Tuur läbi kaheteistkümne Euroopa riigi! Pealinnad Riiast Viinini. Lummavad nõiasõnad: Delfi ja Parnassos, Ateena ja Akropol, Meteora kaljukloostrid, Olümpia antiikstaadion. Ja muidugi Olümpose mägi: jumalate asupaik, Euroopa kultuuri müütiline häll.

Eestimaa on suur. Eriti kui sõita Tartust Tallinna kaudu Pärnusse. Tormasin Pärnu hotelli pissile ja jõudsin tagasi ajaks, kui istekohad olid lõplikult paigas. Buss oli vaatamisväärsus. Seitseteist pikka sammu ühest otsast teise! Selline elukas märkamata ei jää. Suurte linnade bussijuhid tegid temaga selfisid. Kui esiots keeras uude kitsasse tänavasse, olid tagarattad veel eelmises linnajaos. Rääkimata tagaotsast, mis veel paar meetrit kaugemal rippudes vastassuunda pugevaid autosid mõlkis.

Tagapingi üllas missioon

Jalutuskäigul istmeni kogesin, et keskmist eestlast ei ole olemas. Kõrend kõrvuti hiiglasega, kahupea kiilaspeaga. Perekonnad 1, 2 ja 3. Pensionärid pitsmütsikeste, õlgkübarate, kaelapatjadega. Rahulolevad, ootusärevad. Minul 45 x 65cm puhkuseosak viimasel pingil. Seal, kuhu tavaliselt visatakse kotid, mitte inimesed ja mille seljatuge kolmeteistkümne päeva vältel alla lasta ei saa. Eespoolsed reisivad niisama, aga tagapingil on üllas missioon – toota reisifirmale kasumit.

Ühised katsumused lähendavad inimesi. Varsti oleme omavahel tuttavad. Paneme tagapinklastele nimed ka. N57 on Õps – süstemaatiline, omab teatmikku ja konspekti. N58 Humorist – alati valmis juurdlema sõnade ja faktide üle. N59 Itimees kotitäie seadmete, juhtmete, programmidega. N60 Müüjatar, kes teab, mis asjad maksavad ja kust mida otsida. Pingi keskmisele kohale, sinna, kuhu isegi numbrit pole jätkunud, mahub veel väikese keha ja suure südamega Loomus: koerte, kasside ning muude elusolendite suur sõber. Koos alustame Apelsini surematut laulu „Viis viimast“.

Alustab ka giid. Kõigepealt mainib, et õues on päiksepaisteline hommik, mis vastab tõele. Siis, et selle kuupäeva sees läbime veel 1100 kilomeetrit, mis näib uskumatu. Siis, et möödume Pärnu teatrist Ugala, mis kutsub bussis esile vastuväiteid. Kui ületame Salatsi jõe, jääb giid oma monotoonset mõminat kuulates magama. Sõbralik Läti möödub nagu viirastus: pissimata-ostlemata.

Edaspidi ajab giid segi numbrid 79 ja 97, pühakud Methodius ja Constantinus, päevalille- ja tubakapõllu, selle või teise riigi pindala. Ütleb, et Sokrates suri karuputke leotist juues. Antiikjumalaid ristab ta nagu geneetik äädikakärbseid, hoolimata sellest, millised punnsilmad sellest sünnivad. Aga ta on giiditanud üheksateist aastat, oskab rääkida firma igasugustest äpardustest, juhatab kätte vetsusid bensukate taga. Tõsi, teeb seda ühes jorus kolm korda järjest nii, et kõik ikkagi peas kokku jookseb. Humorist ning Itimees lõbustavad end mõnda aega tema vigade parandamisega, siis tüdivad.

Kahekümneühe tunni sõitmise järel, pärast esimest väikest migreeni, passin kuskil Poolas kohvriga teeservas, koperdan mingil õuel, laskun kuhugi keldrisse, võtan dušši ning kukun voodile. Mu jalad on paisunud kaks numbrit suuremaks ja kipitavad. Euroopas on kuumalaine.

Hommikul on jalad taas suuruses 42 ning bussivolask teel Poolast Slovakkiasse. Sileesia mäed, kneedlikutega lõunasöök, mille ajal on Eesti pankades kaardimaksekatkestus, teemaksud riigipiiridel. Loomus, kes on tüdinud elust kahe norskava mehe vahel, vahetab end kohale 59, Müüjatari kõrvale.

Kas vaatamisväärsusi näeb ka?

Esimesena langeb ära „öömaja Budapesti lähistel“. Keskööl ootame Horgoš – Röszke piiripunktis. 75 minutiga pääseb vaid kaks bussi Ungarist Serbiasse. Ritsikad siristavad, prügikastid ajavad üle, põõsad haisevad ning meie ees on veel kaksteist bussi eri maadest. Õnneks juhatavad poolakad meile teed Hataratkelöhely piiripunkti, mis on tühi, puhas ja mille kaks bussi läbivad vähem kui tunniga. Pärast taksorallit Subotica linnas uinun kell 3 Majakovski tänaval Villa Modenas uriseva konditsioneeri all.

Näeme aknast pikalt Serbia põllumajandust. Peatudes tutvun esimest korda kikerhernepõlluga. „Tunniajane ülevaatlik ring Belgradis“ asendub 20minutise konksuga ummiktänavasse. Veel üks piiriületus, uue kursiga dinaarid. „Ühe kuni kahe tunnine Skopje vanalinna imetlemine“ toimub kohvritega, sest motell on keset turgu. Enne seda passime tunnikese seisvas bussis, kuni giid leiab Google Mapsi abiga üles maja, mille tuli vilgub meist 300 meetri kaugusel. Sooja vett ei ole ja tumedad linad tunduvad mustavõitu.

4.30 kutsuvad kõlarid minareti otsast hommikupalvusele. Avan nuhvli, et lehest Eesti uudiseid sirvida. Makedoonia vipiandmesidevõrgus läheb see mulle maksma umbes 60 eurot. Skopje turul saaks selle eest sada kakskümmend kilo imehäid virsikuid või kolmkümmend juuksurikülastust. Paarikümneeurosed arved saavad ka need, kellel telefon taskusopist ei väljugi. Brüsseli eurovoliniku Ansipi halastav käsi ei pääse veel siia hindu leevendama. Basaar ärkab. Mošee taga pargis vahetab pearätiga tütarlaps oma noormehega argliku embuse.

Neljanda päeva hommikul koguneme taas tagapingile. Nüüd on meil viis silmapaari ja avaram vaade elule. Arutleme sõna „imetleme“ nüansside üle reisiplaanis. Kas see tähendab kuskil ka bussist väljumist, kõndimist, millegi vaatamist? Ootame Stara Planina mägede asendumist Kreeka Makedooniaga. Kreekal on meiega sarnane ajavöönd, kogutoodang elaniku kohta, elatustase ja tuttav euroraha. Hinnad meist paremad ja internet viletsam. Thessalonikis väljume lõpuks paariks tunniks tänavale. Leitsak, Valge torn, Rooma termid, bütsantsi kirik. Kahe öö öömaja pole siiski Thessalonikis, vaid väikeses Makrygialoses Egeuse mere kaldal, kus „ujume ja võtame päikest“.

Meeliülendav teekond tippu

Juba varem alustas giid uut mõminat, mille Humorist nimetas onomatopoeiaks. Püüdis bussiseltskonda veenda, et nad ka järgmise päeva veedaksid ujudes ja päikest võttes. Olümpose mäe peame jätma vaatamata. Arusaadav, giidil on kaasas kaks lapselast ning nendele piisab basseinis sulistamisest. Soovitud reisisuunal olevat teeremont, parkla väikelinnas on üles kaevatud, buss jääb sinna kõhtupidi kinni ning üleüldse ei erine Olümpose mäed suuremat ülejäänutest. Kübarates pensionärid hakkavad giidiga kaasa noogutama ja bussiseltskond on paratamatusega nõustumas.

Siis tõstab tagapink mässu. „Enam ahelaid kanda ei taha!“ leelotab Humorist. Õps otsib välja reisiplaani ning ulatab Itimehele, kes kutsub giidi. Müüjatar meenutab valjuhäälselt reisi maksumust. Loomus tõstab kaks kätt üles, raputab neid ning pööritab silmi. Giid kuulab viisiku avalduse ära ning nendib, et kliendil on alati õigus. „Eks need tulevad homme, keda see nii väga huvitab, teised võivad normaalselt puhata,“ lisab veel mokaotsast.

Viienda päeva hommikul ootame bussi Olimpou ning Olimpiadose tänavate ristmikul. Varsti maanduvad pinkidele kõik peale kolme-nelja lapse. Lasteaednik ja Hiidneid vehklevad endlikeppidega akende suunas nagu Eesti epeenaiskond. Vanaema lehvitab lehvikuga tuult, Daam piserdab ihule lõhnavett. Sõita tuleb vaid kolmkümmend kilomeetrit. Teed on korras, parkla sile ja pooltühi, paviljoni seinal välkusid heitev Zeus, vaateplatvorm avatud mägede poole. Mina kepsutan mööda keskväljakust, elamukvartalitest, sõbralikust kreeka preestrist, valgest marmorist surnuaiast, seisatan põlluservas ning naudin mõne hetke kahte jumalikku mäetippu. Bussi tagasi kablutades haaran kaasa pudeli kohalikku veini. Pealelõunal Makrygialoses naudin soolaseid laineid, meremüha ning Kreeka toite kohviku terrassil.

Tähelepanu, seltsimehed unetud! On alanud registreerumine Viru Reiside uutele reisidele. Saadaval on veel viis viimast kohta. Kiirustage!