"Kadunud Eesti: "Politseikroonika" lugu": mille eest mees noaga kõhtu sai (9)

***

Sajandivahetuse üks kummalisemaid väljakutseid tõi politseinikud lahendama jõhkrat pussitamist, kus kiirabi teatas raskes seisundis mehest, keda oli äsja kõhtu pussitatud. Kuna politseikroonikud kuulasid samuti politsei sidevahendeid pealt, algas võidusõit ajaga. Politseinikud kiirustasid sündmuskohale kuritegu lahendama, politseikroonikud kiirustasid sündmust jäädvustama, et ükski liigne verepiisk ega ülekeev emotsioon televaataja eest kaotsi ei läheks.

Puidust korterelamu juurde jõudes oli juba eemalt näha kiirabivilkurite heledaid siniseid sähvatusi ning eredalt valgustatud autos käis kiire askeldamine. Küllap päästetakse inimese elu ‒ see oli kindlasti esimene mõte, mis võttegrupil peast läbi käis.

Operaator hiilis ümber kiirabiauto, leidmaks meedikute tegevuse filmimiseks kõige paremat rakurssi. No mis võiks olla veel parem rakurss kui kaamera inimesele näkku? Kuna kiirabiauto uks oli parasjagu lahti, siis operaator seda tegigi. Kaadris on näha vanema hallipäise mehe verine kõht ning tampoonitud ja seotud haav.

„Mis juhtus?“

„Ei midagi.“

„Kes teid noaga lõi?“

„Naine.“

„Mille eest?“

„Ah, ei ole midagi. Jätke rahule.“

Aga „Politseikroonika“ polnud mõeldud selleks, et kedagi rahule jätta. See saade oli ellu kutsutud sekkuma ja kaasa elama. Kuna ohvri käest polnud võimalik sündmuste käigu kohta rohkem midagi teada saada ning politseinikud olid vahepeal majja sisenenud ja teinud kindlaks korteri, kus pussitaja värske info kohaselt veel viibivat, tuli võttegrupilgi neile järgneda.

Kasimata maja teise korruse paokil korteriukse tagant kostis roppu venekeelset õiendamist. Üks vägagi bravuurikas naishääl sõimas politseinikke ja nõudis järjepidevalt aru, kes lubas neil korterisse siseneda. Sellega oli otsustatud, et ka kaamera peab iga hinna eest pääsema sõimlemisele nii lähedale kui võimalik. Operaator hiilis vaikselt politseinike seljataha ja jäi ukseavasse seisma. Et kaameralambi ere valgus tõmbas ka toas viibiva proua tähelepanu, muutus lihav, ilmselgelt ülejoonud proua ühtäkki mesimagusaks meelitajaks.

„Oi, tere-tere, zahhadite.“ 

Ja nii see jutt sujuvalt taas vene keele peale üle läks. Vanem proua rüüpas iga natukese aja tagant laual olevast kapast hägust kesvamärga ning hakkas kurtma rasket elu iseseisva Eesti Vabariigi viljatutes tingimustes. Ta seletas pikalt-laialt, et enne oli tööd ja oli palka. Elukene oli ka raske, aga nüüd on see pea ilmvõimatu, sest nagu lahke operaator isegi nägevat – tema joob lahjat õlut. Õlli libistas proua oma sõnul seetõttu, et Eesti Vabariik on nii kohutav riik, kus inimesel ei jätku enam elementaarset viinarahagi. Tuleb osta õlut, aga õlu ei tee purju ja kui inimene ei ole purjus, siis ta peab kaine peaga vaatama seda kõike, mis ümberringi sünnib. Aga ümberringi sünnib ainult jõledust. Kui proua etteaste rahulikult linti võetud, esitas saatejuht kaamera tagant küsimuse pussitamise kohta, et kes ja miks.

„Mina lõin noaga, kes siis veel.“

„Miks?“

Minu mees ju! Kuna on minu mees, siis ma teen, mis ise tahan ja see pole kellegi asi!“