ERAKORDNE TEATRIMEES: „Kui ta ruumi tuleb, on ta kui vanatestamentlik kuju,” kirjeldab Toomas Volkmann oma õpetajat Lembit Petersoni. „Tal on suur laup ja suured käed. Suur habe ja rasked jalad. Ta meenutab Michelangelo maale Sixtuse kabeli laes. Ta on täiesti mastaapne tegelane, aga samas on temas mängulusti ja hästi kiiret mõtlemist. Ning ta on läbinägelik ja terava silmaga.” Kerge naeruvirve suunurgas käib nii mõnigi kord selle mastaapse tegelase juurde.Foto: HEIKO KRUUSI
Inimesed
18. august 2018, 00:02

Lavastaja, näitleja ja õppejõud Lembit Peterson on küll ülitõsise olekuga, kuid nagu selgub – erakordselt hea huumorimeelega

Peeter Oja: ma ei olegi Lembit Petersoni kõvahäälselt naermas näinud, naeru pupsumas aga küll! (6)

„Olin 16aastane, kui nägin Lembit Petersoni lavastust „Godot’d oodates” ja see oli väga võimas,” meenutab näitleja Peeter Oja. „Käisin seda vaatamas kuus korda! Tagantjärele oskan öelda, et see oli hästi huvitavalt lavastatud.” Toona oli ta lihtsalt teatrihuviline nooruk, kellest sai mõni aeg hiljem kõrgema lavakunstikooli XII lennu tudeng. Seda lendu juhendasid Aarne Üksküla ja Lembit Peterson. Kõlab kui lotovõit.

„Olin 16aastane, kui nägin Lembit Petersoni lavastust „Godot’d oodates” ja see oli väga võimas,” meenutab näitleja Peeter Oja. „Käisin seda vaatamas kuus korda! Tagantjärele oskan öelda, et see oli hästi huvitavalt lavastatud.” Toona oli ta lihtsalt teatrihuviline nooruk, kellest sai mõni aeg hiljem kõrgema lavakunstikooli XII lennu tudeng. Seda lendu juhendasid Aarne Üksküla ja Lembit Peterson. Kõlab kui lotovõit.

„Meil vedas kursuse juhendajatega,” tõdeb Peeter. Tõepoolest, kaks väga erinevat teatrimeest. „Aarne oli näitlemise poolelt iseendana eeskuju. Kui ta lavastas „Loomaaialugu”, kus mängisime koos Peeter Tammearuga, oskas ta tänu oma näitlejaolemusele ja väga heale silmale meid suunata. Lembitu puhul oli aga nii, et tal võis olla natuke probleeme ajaga, kui ta lavastust välja tõi. Lembit on süvitsi mineja. Tal on palju materjale, millega ta on tegelnud terve elu – „Misnatroop”, „Antigone”, „Romeo ja Julia”. Need on materjalid, mida ta taas ja taas välja toob – läbimõeldult ja -tunnetatult. Ning seda ta ongi õpetanud: mitte pinnapealselt, vaid süvitsi lähenemist. Minule on vähemalt see sisse jäänud. Ning värss! Seda on laval väga raske ette kanda! Minul on meeles, et Lembit oskab selle laval elama panna, nii et värsi mõte jääks loomulikuks, aga samas, et see jääks värsiks.”

Edasi lugemiseks:

Osta üks artikkel

Ühe artikli lugemisõigus
3.99