Foto: Teet Malsroos
Kommentaar
20. august 2018, 16:56

Sergei Metlev | Taasisesevunud Eesti saagu missiooniga täiskasvanud riigiks (4)

Eesti taasiseisvumisest möödub 27 aastat. Ühiskond on inimkooslus, sestap tema areng on samastatav inimese arenguga – abitust ja elama õppivast väikelapsest tormilise noorukini, sealt edasi täiskasvanud ja teadlikuks kodanikuks, kellel on põhiväärtused, iseseisev otsustamisvõime ning soov leida eesmärk oma olemisele siin maailmas.

Eesti riikluse lugu on õiguslikult 100-aastane, ent paljusid asju pidime tegema alates 1991. aastast ikkagi nullist, sest vahepealne kommunistlik süsteem seadis sellel maal küsimärgi alla kõik euroopa kultuuri saavutused - olgu need õigusriik, humaansus või kodanike osalemine valitsemises, - ning võttis meelevaldselt vabaduse või isegi elu kuratlik-ideoloogilistel põhjustel.

Mis on põhiväärtus?

Seega oleme kõik mitmeski mõttes 27-aastased. See on vanus, mil arutu impulsiivsus peab taanduma.  Julgen väita, et meie ühiskondliku iseloomu põhijoonte väljakujunemine ajalookeerises on võrdlemisi hästi õnnestunud.

Kaasaegse keerulise ühiskonna toimimiseks on hädavajalik, et legitiimselt vastu võetud seadused reaalselt töötaks ning asutused, kes nende tööd tagavad, on võimalikud sõltumatud ja lähtuvad põhiseaduse tähest ja vaimust. Eestis ei ole võimalik osta mõnekümne tuhande euro eest kohtuotsust. Paljudes endistes nõukogude vabariikides siiamaani saab ja hõlpsasti.

Eesti kodanike õigusteadlikkus ja oskus apelleerida seadusele on oluliselt paranenud. Paljudes riikides on siiamaani toore vägivalla ja hirmutamise kasutamine levinud viis, kuidas isegi väiksemaid konflikte lahendatakse nii kodanik-kodaniku kui riigi ja kodaniku suhtes.

See kõik ei nulli ära võimalikke kuritarvitusi või seaduste väänamisi, ent siiski saab iga inimene Eestis, Tammsaaret parafraseerides, oma õigust nõuda, ja kui on alust, saab selle enamasti ka kätte. Ilma seaduse-riigita,  kus valitsevad mõistus ja kord, ning lammutades ärpleva noorukina suure vaevaga loodut, ei ole me mingi Eesti riik ja rahvas, vaid lihtsalt üks kamp ajalooliselt siia sattunud või sündinud homo sapiense. Rahvuslik teadvus on oluline, kuid seegi on paljas idee ilma  igapäevaselt hästi toimiva riigita.

Õigusteadvus kasvab muidugi välja põhiväärtustest. Kui küsida, millised on meie ühiskonna valdava enamuse põhiväärtused, mille abil saame võrrelda ennast teiste rahvastega, siis mida vastame? Ja kas meil on sellest lähtuvalt mingi eriline missioon?

Inimene omandab missioonitunde tihti läbi kogemuse. Kõrge kuritegevusega piirkonnas üles kasvanu läheb tööle politseisse, et seista vastu vägivallale, mida ta on ise noorena kogenud. Oma kodukohas metsade mahavõtmise vastu protesteerinud inimene saab selle eest peksa ja temast saab häälekas looduskaitse-aktivist. Selleks, et millegi väärtusliku eest päriselt seista, tuleb sügavalt läbi tunnetada selle väärtusliku kaotamine ja sellise kaotuse tagajärjed ligimestele.

Vabadusvõitluse sajand

Eesti XX sajandi lugu on vaieldamatult kulgenud vabadusvõitluse tähe all. Vabadus riiklikus ja isiklikus mõttes. Eesti vabadus kui riigi vabadus on iseseisvus  – suutlikkus viia ellu poliitikat ilma teiste riikide diktaadita. Isiklik vabadus on midagi muud, oma olemuselt on ta nii konfliktis riigi kui indiviidi piirava masinaga, kui ka harmoonias temaga, sest ilma selle masinata kaovad vabadused nagu vits vette.

Meie ühiskonna põhiväärtused, mida oleme 27 aastat hoolega kastnud ja kasvatanud, on minu arvates  Eesti riiklik vabadus (iseseisvus) ja Eesti inimese vabadus. Viimane hõlmab kõiki põhiseadusega garanteeritud hüvesid – alates liikumis- ja sõnavabadusest ning lõpetades juba mainitud õiglase kohtupidamisega ja erinevate sotsiaalsete õigustega.

Kui Berliini müür langes, siis hõisati, et vaba ühiskonna mudel on võitnud. Ajalugu on lõppenud, sest edaspidi räägitakse nüanssidest, mitte järskudest ideoloogilistes pööretest. See ei osutunud tõeks ilmselt juba sel põhjusel, et inimloomuses on teatud uudishimu ja igavustunne, mis paneb otsima. Mõnikord ka väga jõhkrate meetoditega, kahjuks. Meie põhiväärtusi jagavate riikide arv maailmas pigem langeb.

Eestil on mitmekesine kogemus, mis teeb meid ettevaatlikuks autoritaarsete ja totalitaarsete ideede suhtes. Me oleme keskmisest tundlikumad ja läbinägelikumad, sest mäletame, et ühiskonna ajamine kitsa ideoloogia poolt toodetud ebaõiglase ja ebainimliku süsteemi haardesse lõppeb loomavagunite, massiarreteerimiste ja tuhandete lõhutud perede ja eludega. 23. augustil avatakse Tallinnas Maarjamäel kommunismiohvrite memoriaal, mille seintele jäädvustatakse üle 22 000 punarežiimi poolt tapetud või vangistuses surnud Eesti inimese nime. Kokku represseeriti üle 75 000 Eesti inimese.

Eesti missioon on toetada moraalselt või muud moodi igat ühiskonda või suurt algatust maailmas, mis kannab siiralt vabanemise märki. Eriti, kui jutt on väiksest ja edumeelsest ühiskonnast, kellega suured ei arvesta või keda nad rõhuvad.

Eesti rahvusvahelise väärtuspõhise missiooni sõnastamine ja elluviimine on suur samm tõeliselt täiskasvanuks saamisel. Mõtlemise mastaapsusest sõltub, mida me endast maailmas ette kujutame. Kas otsustame ajada vaid oma mikroasja ja enam-vähem edukalt elus püsida või püüame mõjutada jõukohasel kombel ümbrust.

On olemas teooria, mille kohaselt kultuurid ja riigid väsivad, nagu väsivad ka vanemaealised inimesed. Sellised riigid hävivad ja muutuvad kaootilisteks. Siiski on ühiskondadel väga tugev ellujäämisinstinkt, nad ei sure nagu on määratud surema lihast ja luust inimene, vaid võivad sooritada reinkarnatsiooni ja uueneda.

Loodan, et natukenegi paika loksunud vaba Eesti, kelle ajaloos on käimasolev kultuuri ja riikluse tugevnemise periood pretsedenditu, leiab endas jõudu hoida saavutatut. Mitte lammutada lapselikus mängulustis, vaid teadlikult uueneda ning välja arendada ja säilitada vabaduse hoidmise missioon.