Hüppan tagasi. Kuulge, siin on ju 50 ala? Maastur keerab minu möödudes mootoril demonstratiivselt tuurid üles nagu halvas räpivideos. Roolis aga istub vanem mees, kellelt eeldaks biitlite kombel vöötraja austamist. Kuid oh ei – sellist rahu ja armastuse muusikat see paarike vist ei tunne – tema kõrval istuv veelgi eakam naine tõstab käe... ja ka keskmise sõrme.
Mind on narritatud, et see olla tavaline asi, mitte mingi saatanlik erakordne vahejuhtum. Et olla täiesti tavaline, et punast tuld, parema käe reeglit ning isegi suunanäitamist ei peeta millekski. Ning enda tekitatud liiklusohtlikus olukorras ähvardatakse rusikatega lahendust leida.
Millal muutusid meie tänavad sellisteks nagu saates „Võimalik vaid Venemaal“? Ning ärge öelge, et kõik on noored ja rumalad juhid. Olen ise algaja juht ning väga hoolikas liikluseeskirjadest kinnipidaja. Ent vahel tundub mulle, et olen linnas ainuke, kes ei taha otsejoones morgi sõita. Või kes üldse juhilubade nimel vaeva näeb.
Olete avaldanud artikli arvamusrubriigis pealkirjaga "Seisukoht | Võimalik ka Eestis".
Jääb selgusetuks mis asi see „KA“ Eestis võimalik on, milline on seisukoht ja millised on Teie poolt Teie seisukoha toetamiseks esitatavad argumendid – see kõik on puudu nagu on puudu ka konstruktiivne lähenemine ehk ettepanekud.
Olemas on vaid emotsioneerimine, milline kirjatehnika ja väljendusoskuse kursuses ülikoolis saaks hinde KASIN ehk E – kui sedagi..