Ent enne, kui valija Eesti 200-le oma hääle andmist kaaluda saab, tuleb MTÜ praegu paarisajane liikmeskond kasvatada vähemalt 500 peale, leida valimiskampaania tarvis finantsi ja endi seast esimees ja/või peaministrikandidaat.
Kui manifesti on võimalik kirjutada kamba peale ja erakonna rahastamisse saab tänu Hooandjale kaasata rohkemgi inimesi, siis Eesti erakondadele on kombeks üks esimees korraga. Paraku on ühenduse prominentsemad liikmed ridamisi teatanud, et neil puudub liidriambitsioon. Veelgi enam – ettepanekud reformida riigikogu selliselt, et see polekski saadikutele põhitöö, viitavad, et täiskohaga poliitikuks saada tahtjaid selles seltskonnas eriti ei olegi.
Eluaegsetele parteilastele vastandumine ei ole iseenesest rumal mõte (kuigi usutavam oleks, kui neid omade sekka ei võetaks), ent soov osaleda poliitikas, vältides seejuures isiklikku vastutust ja panustades minimaalselt oma aega ja raha, ei pruugi pälvida valijate usaldust. Mäletame veel manifestiga kaasas käinud lootust, et reaalse töö teevad ära juba olemasolevad erakonnad. Erakonnaks saamise otsus tuli alles siis, kui ilmnes (ka umbes samal ajal oma ettepanekud välja käinud Riigireformi Sihtasutuse näitel), et nii kindlasti ei lähe.
Teisalt, nagu näitas poliitikasündmustest tihe suvi, võib selle mõne kuuga, mis erakonna loomiseks jäänud, veel nii mõndagi juhtuda. Üllatagem meid, Eesti 200!
Kommentaarid