Noor naine kolis hobuste nimel Tallinnast maale metsade vahele: siin on hingematvalt ilus! (6)
„Kevadel ujutab vahel niimoodi üle, et põllud on vee all. See on nii ilus! Siin on imelised vaated, jõeluhad on hingematvad. Vahel ratsutan metsas ja kõigis neljas ilmakaares on täiesti puutumatu ja reostamata loodus. Minu jaoks on tähtis, et on puhas õhk, mida hingata, allikavesi, mida juua. Ja saan tegelda hobustega. See on nii tore. Ja et ümberringi on head inimesed,“ ütleb Läti piiri ääres hobuseid kasvatav õbluke Marelle, kes on juba aastaid maaelu nautinud.
Lapsena elas Marelle Tallinnas. „Ülikooli ajal, kui hakkasin tööl ka käima, tundsin, et tahan ära maale. Töö ja kool võtsid suure osa ajast. Mul polnud siis autot ega midagi, linnast ärakäimine võttis terve päeva. Sõitsin rongiga või vahel hääletasin kuhugi järve äärde, käisin ujumas. Aga seda sai endale harva lubada,“ meenutab Marelle ammust igatsust looduse järele.
Muuseas, mis hirmu puutub. Inimene on nii kaua julge ja riskialtis, kuni ükskord ise portsu otsa satub. Vaat siis alles tekib ... noh, ettevaatlik ellusuhtumine. Aga riskijad tunduvad üldse arvavat, et nad ealavad siin ilmas üksi ja mitte keegi nende pärast ei muretse. Kas vanemate, sugulaste, sõprade tunded üldse ei loe?