ARVUSTUS | John Travolta uusim film „Gotti“ on kriminaalselt halb (5)

Võite vaid ette kujutada, milline uudishimuleek minu hinges süttis, kui mainitud ennasthävitava reklaamikampaania sünnist kuulsin. „Gotti“ - film, mille olemasolust ma varem ei teadnud - pikeeris raketi moel koheselt mu aasta oodatuimate linateoste nimekirjas esipositsioonile ning seda kõike vaid minu kohati haiglasest huvist olla kursis maailma kõige halvemate filmidega.

Andmaks filmile võimaluse, heitsin üheks õhtuks õlgadelt filmikriitiku raske taaga ning otsustasin kinosaali astuda täiesti tavalise filmisõbrana, täpselt nagu „Gotti“ tegijad enda vaimusilmas nägid. Ühes teistega suunasin pilgu ekraanile ning jäin ootama „tõeliste filmisõprade“ reaktsioone. Umbes 40 minutit peale filmi algust jalutasid esimesed seansilt välja. Tolleks hetkeks polnud aga tegemist enam ohumärgiga, sest reaalsus oli juba ammu minuni jõudnud - jah, see film on tõepoolest nii halb, kui mulle mõista anti.

John Travolta kehastub filmis nimitegelaseks - New Yorgi üheks kurikuulsaimaks mafioosoks John Gottiks, keda tunti eelkõige tema jõhkruse ning veidral kombel ka edevuse tõttu, mille tulemusena suutis kurikael nii mõnegi kohaliku kodaniku südamesse pugeda. Maineka maffiabossi elust film vändata pole iseenesest halb idee, sest ajalugu näitab, et ühel või teisel moel on meest hõbe- ja teleekraanidel kehastatud tervelt 7 korral.

Mul pole õrna aimugi, millega varasemad teosed hakkama said, ent kaheksas katsetus ebaõnnestub igal rindel. Mitte ainult pole narratiiv kesine, ent selle ülesehitus on ajas hüppamise tõttu segane. Tagatipuks on lavastaja otsustanud aeg-ajalt kasutada ka toda vaataja-tegelase vahelist neljanda müüri lõhkumist, mis muudab niigi lahja draamafilmi veelgi labasemaks. John Travolta multikalik näitlemine ei tee asja paremaks.

Visuaalselt on raske leida teist 2018. aasta filmi, mis näeks välja niivõrd ebaprofessionaalne. Oeh, millest alustada? Mitte ükski teoreetiliselt rikas pätt ei näe grammivõrdki varakas välja, sest iga kui viimne võttepaik jätab mulje, justkui oleks laenatud ruume mõnelt suvaliselt Tallinna vanalinna keldrikõrtsult. Lisaks võin kihla vedada, et autod, millega New Yorgi maffiapere kõrgemaid liidreid ringi sõidutati, veeretati peale filmivõtete lõppu prügilasse tagasi.

Kõige veidramaks ilminguks on aga operaatori värisevad käed. Ei tea, kas kaameraid käsitles parkinsoni tõve käes vaevlev kodanik või peitub vastus kusagil mujal, aga mu enda käte sõrmedest jääb väheks, et lugeda kokku hetki, mil staatilise kaadri sujuvust häiris äkiline jõnksatus, sest kaameramees otsustas enda töövahendi silma viis sentimeetrit vasakule suunata. Visakem siia hunnikusse veel ka loendamatud probleemid stseenide valgustamisega, erinevate veidrate kaameranurkade valikud ja tosinad muud pisivead.

Lisaks John Gottile endale on linateose üheks keskseks tegelaseks tema jälgedes astuv vanim poeg John Gotti (kes hiljem enda pojale samuti John nimeks pani, seega võime eeldada, et fantaasiaga tolle pere liikmed just ei hiilanud). Ühel hetkel vananevad ta pojad niivõrd palju, et nõuavad oma saabastesse uusi näitlejaid. Juuniori näitleja on aga läbivalt rõõsade põskedega poisike - seda nii teismeeas kui ka kahe endast pikema poja isana. Ma usun, et see illustreerib suurepäraselt, kuivõrd tõsiselt kõnealuse filmi tegemisesse suhtuti.

Ei, „Gotti“ ei ole sajandi halvim film. Aga ta on sellele neetult lähedal.