Erikooli direktor noortekampadest: ütlemine, et me ei saa mitte midagi teha, sest tegemist on alaealisega, on vale (37)

Vaiksaar möönab, et alati on leidunud teismelisi, kes mässavad kooli, seaduste, perekonna ja ühiskonna normatiivide vastu. „Küll aga on teretulnud, et selle murekoha tõstatab ka ajakirjandus, tuues sellega ehk lahenduste leidmise lähemale,“ leiab ta.

„Tegelikult me saame sekkuda. See ütlemine, et me ei saa mitte midagi teha, sest tegemist on alaealisega, on vale,“ märgib Vaiksaar ning selgitab, et laps peab mõistma, et tema teguviisile järgneb alati ka tagajärg.

"Ja selleks võib olla kasvõi kohene kriitiline märkus lähedal asuvalt täiskasvanult, järgnev tõsine vestlus, mõnda tugiprogrammi suunamine. Peaasi, et ebasobiv tegevus ei jääks täiskasvanute poolt tähelepanuta,“ ütleb Vaiksaar.

Vaiksaare sõnul ei ole ükski noor üdini halb ja isegi, kui noorukil on teiste ees ja kambas olles rind kummis, et olen alaealine, ja minu vastu ei saa midagi teha, siis nelja silma vahel vesteldes, on enamik teismelisi palju mõistlikumad.

Šokivangistus või muu ekstreemne karistus Vaiksaare arvates aga ei töötaks. „Ma arvan, et peaks üritama nende maailma pilti kuidagi õieks pöörata. Ma ei usu, et lahendus on karistuse suuruses, pigem reaktsiooni vääramatuses,“ ütleb ta.

„Pigem ma näen, et karistuse asemel peaks mõtlema seda, kuhu noor võiks oma energia panna.  Kui ma olen ise sattunud mõne sellise noorega suhtlema, siis öeldakse ikka, et käitutakse nõndaviisi igavusest,“ toob Vaiksaar välja, et antud probleemile lahenduse leidmiseks on vajalik ka pädev noorsootöö ning lasteni õigeaegselt jõudmine.

„Sageli on nende laste puhul ka see, et lapsed on katkistest peredest, kus vanemad on näiteks lahutatud ja vajavad ise tuge. Põhjamaade kolleegid on pikka aega rääkinud, et lapse aitamiseks peab aitama peret. Aga teine asi on see, kas meil on piisavalt ressurssi, et midagi teha. Peame analüüsima tõsiselt, et kas meil on piisavalt lastekaitsetöötajaid, kelle esmane kohus on reageerida, kui laps või pere vajab tuge, kas jätkub nõustajaid, psühholooge ja mõnikord on vajalik ka psühhiaatrite abi, keda meil paraku samuti napib. Siin on mõttekoht, kui lahendustele keskendume“ lisab Vaiksaar.