Marko Kristal aastaid tagasi Tallinna Levadia peatreenerina. Foto: Alar Truu
Jalgpall
31. august 2018, 00:05

Marko Kristal: noortes on meie ajaga võrreldes vähem põlemist (1)

Marko Kristal on oma treenerikarjääri jooksul näinud Eesti vutisüsteemi kõiki tahkusid. Kõige kõrgemast tipust ehk Eesti koondise juurest alustanud juhendaja on olnud Flora noortetreener, tüürinud Levadia kahel korral riigi meistriks ja maadelnud amatöörklubide valudega. Hetkel tegutseb ta tugevuselt neljandas liigas palliva JK Tabasalu juures, kuid omal ajal tehtud valikut - hakata treeneriks - pole ta kordagi kahetsenud. 

Selles, miks Kristalil 45aastaselt juba kuraditosina aasta pikkune treeneristaaž ette on näidata, tuleb „süüdistada” endist Eesti koondise peatreenerit Jelle Goesi, kes 2004. aastal 31aastasele poolkaitsjale augu pähe rääkis.

„Oleksin kindlasti edasi mänginud, aga Jelle pakkus mulle toona koondise abitreeneri kohta. Sellel hetkel oleks olnud rumal sellest keelduda ja sealt treenerikutse alguse saigi” meenutab Kristal nullnullindate keskpaika.

Üleminek oli seda kummalisem, et kui veel 2004. aasta novembris oli ta koondises mängijana, siis mõned kuud hiljem tuli sama seltskonna ette ilmuda juhendajana. „Oligi sürrealistlik. Kõik oli muidu sama, koondis kogunes ja läksid kohale, aga seljas oli lihtsalt teist värvi dress,” sõnab ta.

Ühtegi probleemi mängijatel uue abilise omaks võtmisel siiski ei tekkinud. Pigem oli Kristal see, kellel oli vaja pisiasjadega harjuda. „Kui enne olid harjunud Martiniga (Martin Reim – toim) tuba jagama, siis nüüd tuli treenerina üksi olla,” sõnab ta muheledes.

Arusaadavalt on Kristal oma juhendamisteel näinud erinevaid hoiakuid ja suhtumisi. Praegu, 2018. aastal, kurvastab teda kõige enam asjaolu, et noortel pole enam tahtmist ise jalgpalli mängida. „Põlemist on võrreldes sellega, kui meie alustasime, jäänud palju vähemaks,“ leiab ta. 

„Praegu käiakse jalgpalli mängimas sellepärast, et see on lahe, mitte sellepärast, et keegi tahaks väga jalgpalluriks saada. Vanasti polnud probleemi. Käisime bussiga trennis. Praegu sõidab aga Lexus kohale, laps astub välja ja ütleb, „noh treener, treeni mind”. Pärast astub tagasi autosse ja unustab selle ära. Ühiskond on lihtsalt muutunud.“

Ta jätkab: „Kust tulevad praegu kõige paremad ründajad? Lõuna-Ameerikast ja Aafrikast ehk sealt, kus tänavajalgpall on veel olemas. See on see, mis õpetab sind iseseisvalt mängima. Eesti jalgpallis ei õpetata mängijaid väljakul ise mõtlema.“

Just tänavakarastus, mille Kristal omal ajal garaažide katustel ja pargipinkide vahel kõksides sai, oli see, mis hiljem ka vutitrennis kasuks tuli. „Tänavajalgpallis pidid ise nuputama, kuidas vastasest mööda saada. Ja kui ei saanud, siis sind ei võetud mängu. Nii karm oligi. Kui tahtsid mängida, pidid ise treenima,“ sõnab ta. 

Seda, millise karastuse 143 korda Eesti koondist esindanud Kristal ning teised endised koondislased asfaldil palli taga ajades said, saab näha juba täna, kui Eesti jalgpallilegendid lähevad Lillekülas vastamisi Soome vutistaaridega. Kuidas mees enda vormi tähtsa lahingu eel hindab? „Peaks sinises vormis mängima, aga sportlikus mõttes võiks parem olla.“

Õhtulehe jalgpallisaade «Kolmas poolaeg» on eetris igal nädalal ning seda saab kuulata endale sobival ajal Soundcloudist, iTunesist või Õhtulehe spordiveebist sport.ohtuleht.ee