Emanuel Ginobili 2004. aastal, Ateena olümpia kullamehena. (REUTERS/SCANPIX)

Iga teekond saab kord otsa. Sealhulgas tippsportlaste oma ja isegi nendel, kes näivad olevat igiliikurid. Kümne päeva pärast peab tippsportlasena oma viimase võistluse Gerd Kanter, kel 2004. aasta Ateena olümpia oli viimane suurvõistlus, kus tal jäi esitosinasse murdmata. Ning just tol olümpial sain ühel teisel alal ühe oma kõigi aegade suurematest spordielamustest.

Selle üks sepistajaid teatas eelmisel nädalal suurest spordist loobumisest. „Argentiina rahvuslik uhkus,“ kirjutas selle uudise peale oma Instagrami kontol tolle riigi kõigi aegade ilmselt kuulsaim sportlane, jalgpallikoondise 1986. aastal maailmameistriks tüürinud Diego Maradona. Lisades pildi, kus äsjasel loobujal tammepärg peas.

„Täname sind, et panid meid nii palju korvpalli nautima!“ kirjutas oma Facebooki küljel Argentiina praegune vutiikoon Lionel Messi.

Kui niisugused mehed kõva kiitust jagavad, peab adressaadis midagi olema. Ja ongi. Aitäh, korvpallivõlur Emanuel Ginobili! ütlen minagi. Kogu maailm räägib Manu puhul põhiliselt 16 aastat pikast karjäärist San Antonio Spursis ja neljast NBA meistritiitlist. Minul mõlgub meeles miski muu.

Noorema põlvkonna korvpallihuvilised võib-olla ei teagi, et just Ginobili veetud Argentiina koondis oli seni viimane, kes suutis olümpiamängudel takistada USA kullateekonda. See juhtus 14 aastat tagasi Ateenas. Jänkid kaotasid alagrupis nii Puerto Ricole kui ka Leedule, kuid just Argentiina poolfinaalis saadud võit tõkestas nende finaalitee. Too vutihull Lõuna-Ameerika riik võitis ka kullamatši ning koss tõusis seal sama suure au sisse.

Miks just too koondis ja Ginobili mulle eriliselt südamesse läksid? Esmalt: tolle olümpia kossuturniir sai oma silmaga ära nähtud. Ja teiseks: hindan võistkonnaaladel enim sportlasi, kes on tõelised võistkonnamängijad. Ginobili ise on väga-väga hea korvpallur, aga ta tegi ka kõik teised enda ümber paremaks.

Kui väikesed lapsed hakkavad korvpalli vastu huvi tundma, kujunevad nende iidoliteks ikka need, kes kõige rohkem punkte viskavad. Nõnda oli minugagi. Pikapeale hakkad mängu iseloomu üha paremini tajuma ja nautima seda protsessi, kuidas pall korvi jõuab.

1988. aasta Souli olümpial oli eelmine kord enne 2004ndat, kui USA kulda ei võitnud. Siis jäi nende teele ette NSV Liit, mille põhimängujuht Tiit Sokk pani rünnaku käima ega kaotanud poolfinaalis ameeriklaste pressingu vastu mitte ühtegi korda palli. Kui peatreener Aleksandr Gomelskilt varem küsiti, miks ta Soku koondisse võttis – ja juhendaja osutas vastuseks oimukohale –, siis pärast OM-turniiri oli kõigile asi selge. Liidu koondis oli ühtne tervik ja Sokk dirigeeris seda.

Täpselt samal põhjusel suutis ameeriklasi murda Argentiina 16 aastat hiljem. Kogu meeskond mängis rahulikult ja targalt. Ginobili oli tiimi liitev keskne kuju, mitte isetsev staar. „Tema mängu jälgides saad aru, mida tähendavad väga hea pallikäsitsemine, väga hea olukordade hindamine, tark ja ratsionaalne tegutsemine ning suurepärane kehavalitsemine ka kõige raskemates situatsioonides,“ kirjutas eksmaailmameister Heino Enden raamatus „Ateena 2004: sporditähed ja tipphetked“.

Ginobili oli tol hetkel ainus mitteameeriklane, kes tulnud nii olümpiavõitjaks kui ka NBA meistriks. Pealekauba ka Euroliiga võitjaks! Ning pole vaja imestada, et NBAs oli tema koduklubiks just Spurs, intellektuaalse korvpalli võrdkuju.

Jaga artiklit

0 kommentaari

Päevatoimetaja

Silja Ratt
Telefon 51993733
silja.ratt@ohtuleht.ee

Õhtuleht sotsiaalmeedias

Õhtuleht Mobiilis