Elan ühes Lõuna-Eesti väikelinnas kortermajas, kus trepikoja pesemise kohustus on majaelanikel. Olen küll mitu korda teinud ühistu koosolekul ettepaneku, et teenuse võiks mõnelt koristusfirmalt sisse osta, kuid seni on majaelanike pensionäridest enamus sellele kindlalt vastu olnud – olevat liiga kallis ja mis see kord kuus põrandatepesu siis ära ole. Samas on prouadel tehtud töö osas ülikõrged nõudmised – just nooremate elanike suhtes käib pidev ving ja omavaheline klatš, et polevat piisavalt hästi tehtud. Ja hoidku jumal, kui peaksid koristama sattuma just siis, kui mõni neist koduuksest välja astub (või kolistamise peale lihtsalt vaatama tuleb) – seda tänitamist ja õpetamist ei jõua keegi ära kuulata! Kahjuks ei sobi ka variant, et tehku siis ise – muidugi hea lisatasu eest, aga ju see rahahäda siis nii suur ikkagi pole.
Kui seni olen nende pideva virina ja naabrite tagarääkimise lihtsalt ära kannatanud ning jõudumööda treppe kasinud, siis nüüd tunnen, et väikeste laste kõrvalt enam ei jaksa. Mees teeb igapäevaselt kodust kaugel rasket füüsilist tööd ja temalgi on vähestel vabadel päevadel paremat teha, näiteks perega koos olla. Mõtlen õudusega järgmise korra peale, kui kord meie korterini jõuab. Mis nad ikka teha saavad, kui me enam ei korista? Maksan hea meelega, kui lõpuks mõni koristaja asja ära teeb.
Hea lugeja, anna nõu, mida teeksid samas olukorras sina!
Kommentaarid