Foto: Erakogu
Film
11. september 2018, 22:34

 

ÕL VENEETSIAS | Produtsent Kissa: „Režissöörid ei saanud arugi, kui hea filmi nad tegid!“ (1)

Veneetsia festivalil esilinastunud Eesti-Vene-Prantsuse koostööfilmi „Mees, kes üllatas kõiki“ esimese montaaživersiooni nägemine kujunes produtsent Katrin Kissa jaoks lõpmata toredaks hetkeks. „Režissöörid ei olnud seda kellelegi näidanud ega saanud ise arugi, kui hea filmi nad tegid ja kuidas see töötab teiste inimeste peal.“ Orizzonti võistlusprogrammis võitis film parima naispeaosa auhinna.

 „Inimlikus mõttes räägib see film väga olulisel teemal, aktsepteerimisest, olles samal ajal provokatiivne,“ räägib filmi kaasprodutsent Katrin Kissa. „Selline kokteil äratab huvi.“ Film jutustab salaküttide vastu võitlevast metsavahist, kes saab ühel päeval teada, et on haige ning tal on elada jäänud vaid paar kuud. Et kodus on lapseootel naine, proovib ta Siberi müüdi järgi surma üle kavaldada.

Kissa on harjunud olema filmidel ninapidi juures algusest lõpuni. Seekord oli ta aga vähemuskaastootja rollis ehk nagu ta ise ütleb – ei kontrollinud selle tegelikku kulgu. „Vahel on nii, et sul pole aimu ka, mis võtteplatsil tehti, millist materjali saadi, kas see vastab stsenaariumile, on see parem või halvem,“ räägib ta. Ehk tänu sellele oli esimese montaaživersiooni nägemine põnev hetk. „Kui sa panustad kuskile aega ja tähelepanu, siis sa loodad, et sealt tuleb midagi tagasi. Selle filmi puhul tuli,“ on Kissa rahul. „Kõlab kuidagi aplalt, aga see on vist pigem lootus, et su tegevusel on mingi mõte.“

Kissa tuntumate tööde varamusse kuuluvad „Sügisball“, „Püha Tõnu kiusamine“, „November“ ja peatselt kinno jõudev „Põrgu Jaan“. Nüüd lisandub sinna koostöös sündinud linateos, mille tegemise juurde sattus Kissa tänu operaator Mart Tanielile. „Ta oli ka režissöör Natalia Merkulova esimese filmi operaator. Juba siis oli koostöömõte õhus, aga asja sai sellest alles seekord,“ selgitab Kissa. „Ametlik koostöö võib olla paras skeemitamine, aga õnnestumise puhul võimalusi avardav.“

Kissa on kõik oma viimased filmid teinud koostöös teiste riikidega, sest ühest küljest aitab see filmi tootmist rahastada, teisalt sunnib aga end teise kultuuriruumiga rohkem kurssi viima. „Otsima mingit ühisosa, või just vastupidi, midagi täiesti uut,“ selgitab Kissa. Varem Lääne-Euroopa eri riikidega koos töötanud produtsendi jaoks oli aga venelastega filmi tegemine midagi esmakordset. Kõige suurem väljakutse oli kultuuride erinevuse ületamine. Kissa on enda sõnul hakanud hindama oma idaeurooplase tausta, teatavat allumatust reeglitele, mida võetakse kui paratamatust.

„Keegi enam ei mäleta, miks või kelle jaoks need on loodud, aga kuuluvad automaatselt täitmisele, isegi kui neis puudub igasugune loogika. Ma arvan, et seda allumatust, mingit üheksakümnendate vaibi võiks eestlased iga hinna eest proovida säilitada. See annab teatava vabaduse mõelda lähtuvalt enda ja teiste inimeste heaolust, reeglist kui mingist amorfsest massist, mis peaks inimeste järgi muutuma. Seda võiks nimetada ka terveks meelemõistuseks. Seda öeldes ei alahinda ma meie Lääne-Euroopa kuuluvust ja sellest tulenevat ratsionaalsust, mida võib samuti nimetada terveks meelemõistuseks.“

Foto: Erakogu

Veneetsia festival tähendab filmile igal juhul edu

Eesti on Veneetsiast juba ühe auhinna toonud. 11 aastat tagasi sai „Sügisball“ Orizzonti võistlusprogrammis peaauhinna, mida antakse välja filmikunsti uusi suundi esindavatele teostele. Nüüd tunnustati filmi „Mees, kes üllatas kõiki” Orizzonti programmis parima naispeaosa auhinnaga, mis läks näitlejanna Natalia Kudryashovale. „Kui kõik läheb plaanipäraselt, jõuab film Eesti vaatajate ette juba hilissügisel,“ lisas Kissa.

Kissa sõnul tähendab Veneetsia festivaliprogrammi sattumine igal juhul edu. „Siin olemine garanteerib filmile mitu aastat festivaliringlust, mis on väiksematele filmidele märkimisväärne levi,“ räägib ta ning lisab, et juba Veneetsias näeb seda mitu tuhat silmapaari, iga järgmisega see arv mitmekordistub.

„Mees, kes üllatas kõiki“ filmiklipp Video: Pan Atlantic

„Elame ajal, kui filme tehakse meeletult palju, suuremad stuudiofilmid panevad pea poole eelarvest turundusse, marginaliseerides sellega pea kogu väiksema eelarvega kinotoodangu. Kinolevi kui selline on luksus, millest autorifilm ega tõenäoliselt ka selle levitaja suurt tulu ei näe. Selliste filmide kinolevi on prestiiži küsimus,“ arvab Kissa. Kinode edetabelid kinnitavad Kissa sõnu: publikumagnetiks on enamasti Hollywoodi linateosed – ohtralt seiklust ja action’it, sekka ka siit-sealt auhindu võitnud hitid. Ent nn väikeste filmide tegijaid see ei heiduta. 

„Kino kui lihtne meelelahutus on hea asi. Kuid sama normaalne võiks olla soov mõelda eksistentsist kui millestki enamast kui kehast ja selle vajadustest,“ mõtiskleb Kissa. „Inimene on saladus. Minu jaoks on nauding, kui kino tegeleb igaviku või sügavikuga. Igatahes millegagi, mis on minust suuremas mõõtkavas ja argiteadvuse eest varjatud.“

Kaader filmist „Mees, kes üllatas kõiki“ Foto: Pan Atlantic