Ville Arike | Selgitus Valdo Randperele, miks Serena Williams looma häält tegi (62)

Et Randpere reageeris Williamsi käitumisele pärast tolle kohtumist Kaia Kanepiga, pole üllatav. Mänginuks Williams kellegi mitte-eestlasega, poleks poliitikuhärra ilmselt midagi tähele pannud. Ent praegusel juhul ei tasu tema erapoolikuses kahelda, sest Randpere on omal ajal tegutsenud Kanepi mänedžerina ning heades suhetes ollakse jätkuvalt.

Mõne aja möödudes kustutas Randpere postituse, mis sisaldas ka videot hetkest, mil Williams ühe võidetud punkti järel mitu pikka sekundit karjus. Mängu otseülekannet jälgides nägin seda olukorda väga hästi ja olgem ausad, võib-olla mõnda nõrgemanärvilist inimest see tõesti vähem või rohkem ehmatas.

Aga ma ei räägi praegu sellest, milline on Serena nahavärv, välimus, riietus või kas tema hääl meenutas looma oma või mitte; kas Serena hirmutas sellega Kaia lõplikult ära - nagu kirjutas Randpere - või mitte; kas Serena on nagu loom, kes tuleks naiste turniiridelt maha võtta ja saata meestega mängima - nagu kirjutas Randpere - või mitte.

Mul tekkisid hoopis tõsised kahtlused Randpere tennisest ja üldse spordist arusaamise osas pärast tema eile Õhtulehele antud intervjuus sisaldunud lauseid: "Serena lihtsalt röögib peale seda, kui ta on võitnud tegelikult mitte väga keerulise palli, isegi mitte väga tähtsa palli. Suures pildis näidati, kus Kaia läks nii ebalevalt oma kohale: geim oli läbi, ka ei osanud nagu midagi. Umbes tõesti nagu hakkaks midagi kartma, et jumal teab, mis tädiga teisel pool juhtub: kurat, sureb ära veel oma karjumise peale äkki veel või jumal teab, mis juhtub."

Serena võib meeldida või mitte meeldida, aga olukorda neutraalselt hinnates sain väga hästi aru, miks ta karjus. Ta on aastaid valitsenud naiste tennist, siis sünnitas lapse, tuli suurde sporti tagasi ja tahab taas olla parim. Ta on võitleja. Ta oli mõni päev varem hiilgavas stiilis alistanud oma õe Venuse. Ta alustas Kanepiga peetud mängu fantastiliselt, võitis esimese seti 6:0 ja mängis nii hästi, et meie mängijale polnud sisuliselt midagi ette heita.

Siis aga tuul pöördus ja Kanepi võitis teise seti. Serena tajus väga hästi, mida see tähendas! Nagu ta pärast matši kommenteeris, lõi Kanepi palle temast kõveminigi. Ta tajus, et kui asi samamoodi jätkub, võib ta kaotada. Ja teadis, et peab oma mängule juurde panema, liikuma esimeses setis näidatud taseme poole tagasi.

Kolmanda seti esimene geim oli psühholoogilises plaanis ülitähtis. Mõlemad mängisid hästi, Kanepil ei jäänud vastase servigeimi murdmisest palju puudu, see aga viinuks tolle kuristiku äärele. Ning kui Serena lõpuks oma servi hoida suutis ja 1:0 juhtima pääses, lasigi ta looma välja. Mängu edasine käik näitas, et too geim oligi võtmetähendusega.

Niisugustel mänguliselt äärmiselt tähtsatel hetkedel karjuvad samamoodi paljud sportlased, erinevatel aladel. See on rahulolu endaga: "sain hakkama!" Ning olen 100 protsenti kindel, et Kanepi sai sellest samuti aru ega hakanud mõtlema, mis tädiga teisel pool võrku juhtub ja äkki sureb ta ära.

Samamoodi on aegade jooksul oma emotsioone väljendanud Kanepi ise, Anett Kontaveit, paljud nende konkurendid. On selge, et Randpere ei peagi tennise kõiki nüansse teadma, aga inimeselt, kes spordi teemal sõna võtab, ootaks minimaalsetki pädevust.