LISA KOMMENTAAR
3. oktoober 2018, 14:15
Minu esimene käekell (et siis randmekell) oli Pobeda. Hinda ei mäleta, ostetud sai umbestäpselt 1960. - võib olla ka 59. Teenis pikka aega. Mingit järjekorda ei olnud ja ega see kallis ka polnud - ühe suvevaheajaga sai välja teenituid ja raha jäi veel jalgratta ostuks ülegi. (Jalgratas ja kell, seega "üleküla poiss") Nõukaajal sai neid mitu läbi kantud. Minu viimane üleskeeratav kell veel praegugi alles, hiljaaegu leidsin sahtlist, Majak nimi, muidu täiesti töökorras, ainult nupp on keeramisest viledaks kulunud ja seega oli seda raske keerata ja eks sai uus ostetud, juba patareiga. Aga see Majak käib. näpitsatega annab üles keerata ja nüüd see minu laual lebab. Nostalgia?
23. september 2018, 10:53
Kus probleem on... Tänapäeval ju enamusel juba spordikellad käepeal, mõtlesingi, et sellest on artikkel. Noh et tore on lasta sammud ära lugeda ja siis saab ka kella vaadata, igasugu keerulisematest funktsioonidest rääkimata.
22. september 2018, 13:42
aega kui Tallinnas pidid käekella ostusooviga panema ennast Pärnu maanteel asuvas kullapoes järjekorda ja seejärel kord kuus käima oma järjekorra nihkumist kontrollimas.Ühesõnaga ilmutamas ennast,et sinu kellaostu soov on ikka tõsine. Olid ajad! Olin jõudnud keskkooli viimasesse klassi kui saba minuni jõudis. Õnne kui palju ja suurest uhkusest kippusin ilma vajaduseta tänaval kätt käisest kaugele välja sirutamas ja näitamas,et mul on kell,mida vaadata!
22. september 2018, 17:27
Mis ajal, st aastatel see küll olla võis? Järjekord, aastad, kontrollnimekiri jms?
24. september 2018, 16:12
Täpset aega ma ka ei mäleta aga vahemikus 1980..1990 ilmselt oli aeg
kui enamik NLiidu tehaseid tootsid ainult sõjaväe kaupa ja enamik
igapäevaseid tarbekaupu sai osta ainult lubadega
.
kui enamik NLiidu tehaseid tootsid ainult sõjaväe kaupa ja enamik
igapäevaseid tarbekaupu sai osta ainult lubadega
.
KOMMENTAARID (5)