Foto: Arno Saar
Blogid
8. september 2018, 08:25

Kuidas Lauluväljakul kaikus "Vabaduse laul" (2)

Oli pühapäev, 8. september 1991. Ilm polnud kiita. Kui kella kolmeks pärastlõunal rahvas Lauluväljakule kogunes, oli jahe ja vahepeal tuli vingeid vihmasagaraid. Kuid umbes sajatuhandepealine rahvahulk ei lasknud ennast sellest häirida. „Jää vabaks Eesti meri, jää vabaks Eesti pind!“ rõkkas ühislaul.

Suurejooneline „Vabaduse laul“ märkis iseseisvuse taastamist. Esireas istusid Lennart Meri, Marju Lauristin, Arnold Rüütel, Rein Taagepera, Heinz Valk, Mart Laar ja paljud teised, kes taassaavutatud iseseisvusele kaasa olid aidanud. Lühikestes sõnavõttudes kõneldi, et iseseisvus saavutati ühiselt ja nüüd tuleb Eesti uuesti ühiselt üles ehitada. Mart Laar aga märkis, et tegelikult pole Eesti veel vaba. Vaba on ta siis, kui värav viimase meie pinnal oleva Vene sõduri taga kinni läheb.

Kontsert oli vägev. Rahvas elas üksteisel käest kinni hoides kaasa, kui Ivo Linna ja Justament esitasid Alo Mattiiseni nonde aastate vägevaima loo: „Eestlane olen ja eestlaseks jään“. Aga Heidy Tamme, Boris Lehtlaane jt kõrval mahtus lavale ka tohutu ühendkoor, et üritusele ka ehtsa laupeo mekki anda. Vahele mahtus nalja, kui ratsutades kohale saabunud Brežnev ja Stalin vankril virtsahunniku otsas lauluväljakult minema kupatati.